Mul on juba jupp aega olnud plaanis põhjalikumalt Jan Kausi looming ette võtta. Olen teada nüüd juba aastaid raadiost kuulanud (ta on üks kolmest Vikerraadio kirjandusmusketärist - Helme, Vadi ja Kaus) ja aastatega on huvi tema kui kirjaniku vastu aina kasvanud. Mõned kuud tagasi lugesin tema romaani "Hetk" ning jäin selle õrnalt nukra ja kummitavalt koduse maailmaga vägagi rahule.
Nüüd jõudis minu lugemislauale Kausi debüütromaan "Maailm ja mõni". Tegemist on suureks saamise ja kohanemise looga ühes ebainimlikult kiiresti teisenevas ja segadust tekitavas maailmas. KORDA ja SÕNAKUULELIKKUST armastav diktatuur moondub üleöö VABADUST ja VÕRDSUST (näiliselt) oma lipukirjaks pidavaks ühiskonnaks (sulaselged paralleelid meie üleminekuühiskonnaga iseseisvuse taastamise perioodil). Selle kõige keskele on sattunud meheks sirguv Taavi, kes ei sobi (või ei taha sobida) kumbagi maailma. Ta ei ole kaasajooksik, kohaneja või võitja. Taavi on vaikne kõrvalseisja, kes soovib kõigepealt leida vastust küsimusele "Miks mina olen mina?" ning alles seejärel otsida omale koht selles pidevalt muutuvas maailmas. Mõni meist peab ka selline olema! Isegi kui maailm selliseid suurt ei salli.
Kausi romaan hakkas lugedes kohati meenutama juba ulmekirjandust. Nõnda absurdsed tunduvad praeguseks 1980. aastate stagnaaeg ja 1990. aastate kauboikapitalism. Kirjanik kujutab mõlemat perioodi tugeva irooniaga ning naerab välja ka kõiksugu suured isamaalased, keda järsku igal pool sigima hakkas. Kogu selle võltsi ja ajuvabaduse taustal ongi ühe indiviidi eneseotsingud see PÄRIS ja talletamist vääriv tükike ajalugu. Sest mõni inimene on suurem kui maailm milles ta elab.
Andmed:
Jan Kaus, Maailm ja mõni, Õige Valem, 2001, lk 144
Linke netiilmast:
Rein Veidemanni intervjuu autoriga Postimehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar