04 mai 2017

Mihkel Mutt - Mõtted (2017)

Mihkel Mutt on olnud juba aastaid üks mu lemmikkirjanikest. Mõned kevaded tagasi lugesin "Keerukuju" ning sellest saadud elektrišoki tulemusel lugesin kogu järgneva suve ainult Mutti. "Keerukuju" soovitasin igale sõbrale, kellega meil kirjandus või inimeste vahelised suhted jutuks tulid. Kunagi ütles meie kirjandusõpetaja, et iga altari ette astuv naine peaks enne "Tõe ja õiguse" IV osa läbi lugema. Mina soovitan lisaks Tammsaarele veel kindlasti "Keerukuju" läbi lugeda ja seda mõlemal osapoolel. Mutt on unisex.

Muti mõttemaailm lihtsalt sobib mulle ja selle kinnituseks on ka mõned kuud tagasi ilmunud "Mõtted". Sajal leheküljel mõtiskleb autor kunsti, paradiisi, põrgu, armastuse, usu, Facebooki, Euroopa mineviku ja tuleviku üle. Mina sain näiteks teada, et ma olen küll võilill (lk 10), aga kindlasti ei ole ma amööb (lk 18). Lugege ja mõelge kaasa!


Andmed:
Mihkel Mutt, Mõtted, SA Kultuurileht, 2017, lk 104

Linke netiilmast: 
Peeter Helme arvustus Eesti Ekspressis 
 

23 aprill 2017

Anneli Saro - 101 Eesti teatrisündmust (2017)

Eesriie on Eestimaal juba sajandeid tõusnud ja järjepidevalt kutsunud meie publikut laval sündivast teatriimest osa saama. Üks kiire ajareis läbi nende teatriõhtute on nüüd tänu Anneli Saro koostatud raamatule tehtud. Palju ammu loetud ja ülikoolis õpitud (ka Anneli Saro enda käe all) taas meelde tuletatud ning mõned uued huvitavad faktidki kõrva taha pandud. Aga üks asi tuleb raamatust eriti selgesti välja - eestlane armastab oma teatrit kogu südamest!

Minuni jõudis teater juba lasteaias, kui meie tillukeses aulas esines lasteteater Trumm (selle väiketeatri tegevus oli isegi Saro raamatus ära mainitud). Seejärel tuli teater mulle külla televiisori vahendus, kaasas kolm mahlakat apelsini ja rääkis mulle saladuse mustadest öödest (samuti raamatus mainitud teatrisündmus). Siis jäime aastatega natuke võõraks, kuid järsku kohtusime taas keskkooli päevil Ugala tiigi kaldal, kui sinna oli oma rännakutest jalga puhka tulnud Toomas Nipernaadi.

Ega mul sellest õhtust alates muud valikut ei olnudki, kui hakata oma laulatatud naisukese kõrval ka armukest pidama. Õhtuti veedan mõned tunnikesed armukesega teatrisaalis ja siis lähen koju, kus naisuke mind juba avasüli öökapil ootab. Selline sahkermahker on kestnud natuke üle kümme aasta ning kestab loodetavasti veel pikki aastaid edasi (kahenaisepidamise seadustamiseni). Ma arvan, et mõlemad teavad teineteise olemasolust, aga vaikivad diskreetselt. Milleks tekkinud harmooniat rikkuda? Mind jätkub ju mõlemale.

Andmed:
Anneli Saro, 101 Eesti teatrisündmust, Varrak, 2017, lk 222 

Linke netiilmast:
Tambet Kaugema intervjuu autoriga Sirbis
Alvar loogi artikkel Postimehes

06 aprill 2017

Koidu V. G. Ferreira - Domineeriv värv: Tumepunane (2017)

Mis ma alustuseks ikka oskan öelda? See on siililegi selge, et mina ei ole selle raamatu sihtgrupp. Ma teadsin seda juba raamatut lugema asudes ja sain sellele koheselt ka kinnitust. Koidu V. G. Ferreira "Domineeriva värvi" puhul on tegemist sulaselgelt noortele neidudele suunatud fantaasiaromaaniga, kus lugeja saab kaasa elada noore kangelanne peadpööritavatele seiklustele apokalüptilises tulevikumaailmas. Kui te olete viimase kümnendi jooksul vähemalt mõned korrad kinno sattunud, siis te teate millega paralleele tõmmata. 

"Domineeriv värv" tuletasid mulle paljuski meelde koolivaheaegadel suvilas loetud Tarzani lõputuid seiklusi džunglis, kus päästev nool saabus alati viimasel sekundil. Sarnaselt džunglikuninga lugudele, nautisin ka siin autori loodud ulmelisi maailmu ja ladusat kirjastiili. Aga romaani sisuks olnud teismelise Cordevia sekeldused tegid mulle enamjaolt lihtsalt nalja. Eriti humoorikas oli Cordevia lausa haiglane armumine tundmatusse Claysse ja kõigi oma seniste tõekspidamiste hülgamine. Oma olemuse ja eksistentsi defineerimine ainult vastassugupoole kaudu on selles raamatus viidud ikka maksimumini. Kui TA lahkub, siis ma hüppan kaljult alla. Kui TA mind ei suudle, siis ma hüppan kaljult alla. Kui TA mind näpu otsaga puudutab või natukenegi minu poole hingab, siis ma suren lihtsalt erutuse kätte ära. True love! Mis sa muud ikka oskad öelda. Ise pole kogenud! 😁

Võtsin raamatu möödunud esmapäeval kooli kaasa ja pakkusin seda ühele oma viienda klassi tüdrukule lugeda. Ta loeb meil alatasa mõnda ulmelist noortekat ("Labürindijooksjast" "Verikambini") ning ta tundus täiesti õige sihtgrupp olevat ka sellele raamatule. Küsisin temalt kaks päeva hiljem, kas ta on jõudnud juba raamatuga algust teha. Vastuseks sain, et tal on juba kakssada lehekülge loetud ja ta ei suuda raamatut käest panna. "Nii põnev on!" oli lühike kommentaar, kui ta mööda koolikoridori edasi lippas. Noogutasin nõustuvalt ja mõtlesin, et eks minagi lugesin tema vanuselt "Tarzanit" täpselt samasuguse innuga. Kõndisin kergel sammul oma klassi poole. Nädala tähetund oli aset leidnud!

Andmed:
Koidu V. G. Ferreira, Domineeriv värv: Tumepunane, Varrak, 2017, lk 464

31 märts 2017

Mihkel Mutt - Eesti ümberlõikaja (2016)

Esiteks, milline keel! Tahtsin hakata esimesest peatükist alates üles märkima erinevaid lauseid, mida tulevikus oma keskkooli õpilastele harjutustesse või etteütlustesse panna. Mihkel Muti keeleline pädevus ja mitmekülgsus on lihtsalt hämmastav. Meistriklass!

Teiseks, milline iroonia ja satiir! Kõik saavad omad vitsad kätte! Liberaalid ja konservatiivid, uus ja vana Euroopa, skeptikud ja kaasajooksikud, matsid ja vurled. Kõige tähelepanuväärsem Muti romaani juures on asjaolu, et ükski osapool ei saa aru, et autor irvitab ka tema üle. Ühes kohvikunurgas seletab Konservatiiv seda, kuidas Mutt oma tekstis ikka seda multikultit naeruvääristab ja näitab Euroopa vaikset vajumist soomülkasse. Samas kiidab kõrvallauas Vasakliberaal õllekannu taga Muti vahedat sulge ja oskust esile kerkiva tagurluse tühisust karikeerida. Mustad mõlemad!

Kolmandaks, milline mõttemängude katalüsaator! Võtke "Eesti ümberlõikaja" kätte, lugege ja mõelge süvenenult kaasa. Kuhu läheb Euroopa? Kuhu jääb Eesti? Kas meil on ühist tulevikku või üleüldse ka minevikku? Mis on suurim oht eestlusele või Eestile? Kus peitub tegelikult meie tuleviku võti? Mutt kutsub meid üheskoos nende küsimuste üle pead murdma.


Andmed:
Mihkel Mutt, Eesti ümberlõikaja, Fabian, 2016, lk 208

Linke netiilmast:
Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes
Andrei Hvostovi arvustus Eesti Ekspressis
Valle-Sten Maiste intervjuu autoriga Sirbis

23 märts 2017

Ivar Soopan - Kõik poisid ei saa suureks (2008)

Oi, kuidas ma oleksin tahtnud raamatu esimese ning viimase peatüki lugemata jätta. Samas mõistan, et ilma nendeta poleks kirjanik ilmselt kunagi kirjutanud kõike seda toredat, mis nende vahele jäi. Valus oli sellest hoolimata!

Igas tänavas ja igas hoovis on alati olnud oma poisikeste kamp, kes ehitavad onne, mängivad luurekat ning loobite kossu. Selliste kampade lahutamatuks osaks on olnud ka "veriste lahingute" pidamine naaberuulitsate ja -õuede poistega. Ühel päeval loobite üksteist kivide või käbidega, järgmine päev mängite maha tulise vutimatši. Nõnda mööduvad lapsepõlve suved ja talved.


Lõpuks kambad lagunevad ja mänguplatsid rohtuvad. Siiski helged mälestused jäävad. Mäletad, kuidas viskasid vastaskamba juhil lahingus kiviga silma siniseks. Mäletad, kuidas põgenesite elu eest suuremate poiste hirmus eri paraadnatesse peitu. Mäletad, kuidas käisite tühermaal paugukatega "lõhkamistöid" tegemas. Kuigi aastaid on möödunud juba hulgi, siis mälus on see värske kui eilne päev.

Enamiku poistekampade lood ja seiklused ei jõua kunagi raamatukaante vahele, seetõttu on rõõm seda suurem lugedes teost "Kõik poisid ei saa suureks". Lapsepõlv ärkab neis korraks uuesti ellu ning oled uskumatult rõõmus selle üürikese taaskohtumise üle. Kamp on jälle koos!

Andmed:
Ivar Soopan, Kõik poisid ei saa suureks, Eesti Päevaleht, 2008, lk 174

Linke netiilmast:
"Kõik poisid ei saa suureks" ELLU-s

Eda Posti arvustus Eesti Päevalehes

22 märts 2017

Aino Pervik - Arabella, mereröövli tütar (1982)

Lapsepõlve filmielamustest on mul väga säravalt meeles kaks dialoogi surma ja headuse üle - Arno ja Lible kirikutornis ning Arabella ja Aadu piraadilaeval. "Mis on surm? Miks on surm?" küsivad noored vanadelt. Nemad vastavad ausalt ja oma parema äranägemise järgi. Last ei hellitata inglite ja paradiisiga. Milleks? Laps saab ju kohe aru, kui talle valetatakse ning seda mõlemal pool ekraani.

Aino Pervik ei kirjuta lastele muinasjuttu, vaid väga verise loo ulgumeredelt. "Arabella, mereröövli tütar" on jõhkralt aus ja ausalt jõhker raamat. Inimelu on väärt kõiki su kullamägesid või ei maksa punast krossigi. Vahepealset varianti ei ole! Kuid kõige kallim ja erakordsem kõigist võrku jäänud varandustest on killuke headust ja sõprus. Midagi hinnalisemat pole seni suudetud leida.


Andmed:
Aino Pervik, Arabella, mereröövli tütar, Eesti Raamat, 1982, lk 199

10 märts 2017

Jim Ashilevi - Kehade mets (2015)

Istusin laupäeva hommikul pooltühjas bussis, mis kesklinnast Õismäe suunas veeres ja lugesin viimast peatükki Ashilevi "Kehade metsast". Tõnismäel istus mu kõrvale üks natuke kopituse ja õlle järele lõhnav papi. Taksopargi juures hakkas ta kangesti nihelema ja märkasin, et ta uuris suure huviga mu raamatut. Järsku teavitas neiu sõitjaid heleda häälega, et saabumas on Hipodroomi peatus ja ma hakkasin end püsti ajama. Järsku kostus mu kõrvalt natuke karune hääl: "Noorhärra, millest see raamat räägib?" Bussi uksed juba avanesid ja rahvas hakkas väljuma. Sattusin korraks segadusse, vaatasin papi punetavaid silmi, vastasin puterdades "Ühe noore inimese üksinduse valust..." ja hüppasin viimasel sekundil sulguvate uste vahelt uulitsale. Ma vaatasin mõne sekundi liiklusvoogudesse kaduvat bussi ja mõtlesin korraks, kas papi hakkab nüüd selle lause peale seda raamatut lugema või mitte.

Loodan tõesti, et too papi hakkas Ashilevi "Kehade metsa" lugema ja leidis sealt ammu mälus tuhmunud hetked aastakümnete tagant. Hetked, mis tundusid toona nõnda olulistena, et võisid su maailma täielikult tükkideks kiskuda või selle paradiisina näivaks muuta. Päikeseline kevadhommik lasteaia mänguväljakul, kõmpimine koju oma elu esimese kahega koolikotis, TEMA huulte sõnulseletamatu pehmus ja sinu põse vastas olevad kergelt virsiku järele lõhnavad kuldpruunid juuksed. Kes meist ei tahaks kordki veel tajuda mõnda SIIN OLEMISE HETKE nõnda suure intensiivsusega, et ainus võimalus värisema hakanud käsi varjata on TEMAST kinni haarata ja TA tugevalt enda vastu suruda? See on veel võimalik!

"Kehade mets" võtabki vaatluse alla sellised hetked ühe Tallinna noormehe suureks sirgumise teelt. See on valuline ja üksik teekond, kus üheks põhilisemaks sooviks on lihtsalt kuuluda ning tajuda lähedust, sest üksildus on midagi kirjeldamatult kohutavat. Parem olla ori kui erak! Nõnda mööduvadki peategelase aastad lasteaiast ülikoolini sotsiaalses perifeerias, kus levivad igasugu kuulujutud "päris maailmast" ja kuhu vahel satub mõni eksinud teeline. Resignatsioon võtab küll aastatega peategelase üle aina enam võimust, kuid soov sealt pageda ei kao kunagi. Aina uuesti ja uuesti üritamine hoiabki romaani kaldumast liialt depressiivsusesse ning aitab säilitada positiivset nooti lõpuni. Sest olles leidnud teeviida, millele on suurte tähtedega kirjutatud "ARMASTUS", oled sa tegelikult juba õige teeotsa avastanud. Nüüd tuleb lihtsalt teele asuda!


Andmed:
Jim Ashilevi, Kehade mets, Libros Insanos, 2015, lk 224

Linke netiilmast:
"Kehade mets" ELLU-s

Maarja Pärtna intervjuu autoriga Sirbis
Hanna Linda Korbi arvustus Müürilehes
Maia Tammjärve arvustus Loomingus

24 veebruar 2017

Jim Ashilevi - Armastuskirju teatrile (2016)

Kell lähenes seitsmele. Ma olin end klapptoolil mugavalt sisse seadnud ja kavalehega tutvunud. Järsku ruum pimenes, ümbritsev maailm jäi vakka, eesriie tõusis ja ma olin taas teatri võlumaailmas. Lavale astus kõhnapoolne noormees, istus valgele tualettpotile ja avas sülearvuti. Õunake lõi põlema, näitleja nägu särama ja ta alustas oma üle aasta kestvat monoloogi. Monoloogi armastusest!

Jim Ashilevi pani nendesse TEATRILE adresseeritud kirjadesse kõik - armumise, armastuse, vihkamise, kadeduse, enesehaletsuse, solvumise, pettumuse, küllastumise, hirmu, eneseleidmise ja tänutunde. Kuid just siiras tänutunne teatrikunsti vastu on kogu raamatu keskmeks. Aitäh, et sa mu enda lämmatavasse embusse võtsid! Aitäh, et sa lased mul alati ühe korra veel proovida! Aitäh, et sünnid ja kaod igal õhtul uuesti!

Ashilevi "Armastuskirju teatrile" oli üle pika aja raamat, mida ma ei suutnud lugema asudes enam käest panna. Kiusatus lava taha piiluda oli lihtsalt liiga suur. Missugune on maailm seal proovisaalide, pikkade koridoride ja kostüümiladude labürindis? Kuidas sünnib üks lavastus ja kui kõvasti näitlejad päriselt karjuvad oma rolli sünnitusvaludes? 

Teatriraamatud vaatavad üldjuhul tagasi lavalaudadel juba oma pika särava tee ära käinud näitlejatele ning ammu igaviku teed läinud suurtele lavastustele. Teatriimed, millest võid küll lugeda, aga kogeda sa neid enam ei saa. Aga Ashilevi tekst räägib meile eesti teatri eilsest, tänasest ja homsest päevast. Sa saad minna ja kontrollida üle, kas Vanemuise laval sureb Jim või Othello. Kas kõik need raamatus kirjeldatud otsingud kandsid lõpuks vilja ja eesriide avanedes sünnib teatriime? Mina kavatsen seda igatahes aprillis kaema minna.

Andmed:
Jim Ashilevi, Armastuskirju teatrile, Petrone Print, 2016, lk 255

Linke netiilmast:
Hele-Mai Viiksaare arvustus Müürilehes
Eliisa Puuderselli arvustus Sirbis

18 veebruar 2017

Olev Muutra - Kolmteist rändurit (2017)

Üksikus trahterit pidava kõrtsmiku juures kohtuvad kolmteist võõrast rännumeest. Õhtuti õllekapa juures räägitakse üksteisele lugusid oma seiklusrikkast minevikust, mis on täis kohtumisi trollide, kollide, lohede ja isand Surmaga. Kolmteist rändurit, kolmteist õhtut ja kolmteist lugu.

Kolmteist, kolmteist, kolmteist! Täielik numbrimaagia üleküllus! Auhind lugejale, kes võtab vaevaks lugeda kokku mitu korda selles raamatus kasutatakse sõna "kolmteist". Olev Muutra loodud maailmas tulevad nii head kui ka halvad asjad kolmeteistkümne kaupa. Alates laste sünnist kuni kuusikus pesitsevate krõllideni. Vähemaga ei maksa arvestada.

Muutra tekstid on segu muinasjuttudest ja fantaasialugudest. Iga lugu õpetab meile mingi iidvana elutarkuse ning koputab tugevalt meie südametunnistusele. Vot nõnda tuleb käituda ja jäta see nüüd meelde! Kõik need süžeeliinid ja tegelaskujud on niivõrd ära leierdatud, et peale paari esimest lugu küsid endalt: "Miks ma loen neid? Ma olen seda kõike juba kuulnud ja kogenud. Ja palju meisterlikumas võtmes!"

Just täielik originaalsuse puudumine ongi jutukogumiku "Kolmteist rändurit" suurimaks patuks ja sellest ei saa kuidagi mööda vaadata. Mitte ükski tegelane ega lugu ei jää sind kummitama ning raamatu lõppu jõudes on esimesed lood juba täielikult ununenud. Kahjuks tuleb tõdeda, et ma ei võtnud sellest raamatust midagi oma rännuteele kaasa ning uut kohtumist kolmeteistkümne ränduriga ootama ei jää.

Andmed:
Olev Muutra, Kolmteist rändurit, Hea Tegu, 2017, lk 176

27 jaanuar 2017

Contra - Tugitoolitšempioni eined (2012)

Eestlased armastavad ja vihkavad oma sportlasi tõelise kirega ning tugitoolisport on vaieldamatult spordiala number üks meie riigis. Staadionile või korvpallihalli veavad end kohale ikka täielikud fanatid ning suusa- või ralliraja ääres seisab juba üldse poolsõge kontingent. Normaalne inimene võtab olümpiamängude esimesel päeval sinise lehe ja põeb järgmised neli nädalat raskekujulist läkaköha, mis imekombel kaob olümpiatule kustudes.

Contra on oma raamatusse kogunud kokku selle sajandi suurimad ja emotsionaalsemad hetked Eesti ning maailma spordist. Usun, et väga suur hulk meist on täpselt samadel hetkedel istunud koos Contraga väreleva ekraani ees ja tundnud adrenaliinitaseme tõusu oma organismis. Mina heldisin korduvalt seda raamatut lugedes ning nooruspõlve mälestuspildid kerkisid aina uuesti ja uuesti. Ohh, olid ikka ajad! Odakaared olid pikemad, klassikasamm klassikalisem ja Andorra võidetavam. Ja kui palju oli meil tollal noori ja andekaid sportlasi! Muidugi nüüdseks on selgunud, et tegemist oli kõigest noorte sportlastega. Andekuse on nad kõik nende paari aastaga kuhugi ära kaotanud. Kes suusarajale, kes Ameerikasse, kes kaugushüppekasti. 

Vahel on ikka tore saada kinnitust, et sa pole ainuke "hulluke", kellele mingid sentimeetrid ja kümnendiksekundid korda lähevad. Rääkimata kümnevõistluse punktidest! Loodetavasti tuleval suvel saan esimest korda alates koolipõlvest kergejõustiku maailmameistrivõistlusi südamerahuga jälgida. Ei saa salata, et möödunud kevadel koolipapa ametit vastu võttes ka see väike boonus meeles mõlkus. Suvi ja London juba paistavad!

Andmed:
Contra, Tugitoolitšempioni eined, Tänapäev, 2012, lk 304

13 jaanuar 2017

Juhan Voolaid - Tartu õuduskaupmees (2016)

Kummastavad kohtumised veelgi kummalisemate tegelastega ning seda muidugi legendaarsetes paikades - Kivisild/Kaarsild, vana kaubamaja ja Vanemuise teater. Juhan Voolaid jätkab oma Tartu (ajaloo) konstrueerimist ning kutsub meid sellesse unenäolisse linna koos jalutama.

Kolmes loos heidetakse pilk Tartu märgilistele paikadele. Kõigil neil paikadel on oma ajalugu, aga samas on igal tartlasel nende paikadega oma isiklik lugu ja seos. Nõnda kuulemegi verisest saladusest, mida Kivisild varjab; hingame sisse vana kaubamaja kopitanud õhku ja saame Vanemuise teatris toimunud "etendusetuselt" põneva elamuse.

"Tartu õuduskaupmeest" lugedes saad sa kiiresti aru, millise soojusega Voolaid oma kodulinna armastab. Umbes poole raamatu peal meenus mulle korraga Aleksei Turovski ja see õhin, millega tema on neljajalgsetest sõpradest räägib. Midagi sellist tajusin ma ka selle raamatu juures. Nõnda lugesingi raamatu teist poolt nõnda, et jutustajahääleks mu peas oli Turovski. Järgmine kord panen peas mängima Hillar Palametsa hääle! :)

Andmed:
Juhan Voolaid, Tartu õuduskaupmees, Hea Lugu, 2016, lk 200

Linke netiilmast:
Kristjan Roosi intervjuu autoriga Linnalehes

07 jaanuar 2017

Katrin Pauts - Politseiniku tütar (2016) & Tulekandja (2016)

No olgem ausad, seda oli ju oodata! Indrek Hargla fenomenaalse edu tuules pidi lõpuks ka kodumaine krimikirjandus elavnemismärke näitama hakkama. Eestlane armastab verd ja surma! Eestlasele meeldib üle detektiivi parema õla piiluda hambad irevil surnukeha ning oma halle ajurakukesi treenida. Meie viimaste kümnendite tõlkekirjandus ja telekavad on selle selgeks tõestuseks. Mitu korda oleme rahvusringhäälingu vahendusel Hercule Poirot jõulupeost osa võtnud?

Aga eriti armastab eestlane, kui mõrvamüsteeriumid leiavad aset tema (naabri) tagahoovis. Sellist võimalust pakuvad meile nüüd Katrin Pautsi kaks möödunud aastal ilmunud romaani - "Politseiniku tütar" ja "Tulekandja". Romaanide tegevuspaikadeks on Saaremaa ja Muhu rannakülad ning ohvriteks verinoored neiud. Tume ja jõhker maailm!

Romaane ühendavaks tegelaseks on ajakirjanik Eva Niimand, kes tegeleb uue mina, oma põliste Saaremaa juurte ning ühtlasi ka mõrtsukate otsingutega. Suures osas teeb ta seda veel täiesti üksinda ja nurga taga põlve otsas nokitsedes. Abiväed saabuvad tavaliselt alles viimastes peatükkides.

Oma Watsonit või Hastingsit pole Eva samuti leidnud ning sellest on tõeliselt kahju. Üks sõbralik banter (kus selgub ka juhtumi osas midagi olulist) peaks ikka korraliku kriminaalromaani juurde kuuluma. Loodetavasti järgmistes osades leiab ta omale kaaslase, kellega koos ülejäänud Eesti saarte mõrvalood ära lahendada. Saari pidi meil ju olema lausa 2222 tükki (koos siseveekogude saartega isegi 2355 saart), nii et tööpõli oli pikk.

Pautsi romaanid sobivad kindlasti praegu raamatuturul valitsevat nõudlust täitma. Midagi peab ju uut Melchiorit oodates lugema. Samas on autoril veel pikk tee minna, et saavutada valitud žanris meistritase. Neid kahte romaani võib pidada korralikeks õpipoisi ponnistusteks ning vastuvõtuks sellide sekka. Eks kolmas romaan (pakun alapealkirja "Hiiumaa põnevik") peab näitama, kas tulevikus võib kodumaises krimikirjanduses tekkida hoopis kaksikvõim. Siiralt loodan seda!


Andmed:
Katrin Pauts, Politseiniku tütar: Saaremaa põnevik, Varrak, 2016, lk 312
Katrin Pauts, Tulekandja: Muhumaa põnevik, Varrak, 2016, lk 264

Linke netiilmast:
"Politseiniku tütar" ELLU's

Raul Vinni arvustus Saarte Hääles
Raido Kahmi arvustus Saarte Hääles
Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes

02 jaanuar 2017

Juhan Voolaid - Hokimängija Tartu linnamüüril (2014)

Mööda Tartu kesklinna kakerdab südaööl hokirõivastuses purupurjus onkel. Vajadusel ronib mööda köisredelit teele jäävate majade katustele ja laskub teisel pool maja köit mööda taas maapinnale. Väikeste vaheaegade tagant kummardab ja karjub: "Tömptorn", "Veretorn" või "Pasatorn". 

Siht on tal tapvast viinahaisust hoolimata võrdlemisi sirge ja eesmärk üllas. Ta tahab oma kunagist Tartut tagasi! Selleks tuleb täita iseendale ja kodulinnale antud lubadus ning teha üks jalutuskäik mööda linnamüüri. Probleemiks on muidugi sulaselgelt see, et linnamüürist ja kunagistest tornidest/väravatest on säilinud ainult mõni üksik jupp. Siin tulevadki mängu köisredelid ja hokikaitsmed.

Ma ei imestaks kõige vähemalgi määral, kui mulle tuleks selline kiivris onuke Toomemäel või Raekoja platsil vastu. Tartus kehtivad teistsugused normaalsuse normid ja elavad teistsugused inimesed. Ma ilmselt arvaks, et Tartu vaim on jälle liikvel ning seekord ainult temale teadaolevatel põhjustel sellisel kujul materialiseerunud. Legendaarsete vanameistrite otsustes ei kahelda ning ollakse tänulikud, et võidakse nende tegudele kaasa elada.

Juhan Voolaiu teos ongi kummardus sellele legendaarsele linnale ja seal ringi hõljuvale vaimule. Järgmine nädal taas Tartus olles võtan kindlasti Voolaiu raamatu giidiks kaasa ning teen ka ise väikese tuuri kunagisel linnamüüril. Köisredelid, kaitsmed ja hokikiivri jätan siiski veel seekord koju, küll tuleb ka nende aeg.

PS: Saadikud, kes 1763. ja 1775. aastal Peterburi jõudsid, et teatada maatasa põlenud Tartust, oleks viidud ikka keisrinna ette (mitte tsaari)!

Andmed:
Juhan Voolaid, Hokimängija Tartu linnamüüril, AS Atlex, 2014, lk 140

Linke netiilmast:
Rasmus Rekardi arvustus Tartu Ekspressis
Aapo Ilvese arvustus Eesti Ekspressis 
Kristjan Roosi intervjuu autoriga Linnalehes
Raimu Hansoni arvutsus Postimehes