Kirjaniketaltsutaja, kiosköör, juugendsügavus, dobermannlõvi, buddhalause, kluuksatama, šeikerdama, karüatiidid ning lõpuks muidugi ka pohvikud ja nahvikud. Need sõnad on võetud Paavo Matsini "Sinise kaardiväe" kahelt esimeselt leheküljelt(!) ning sellega eesti keele pidu ja pillerkaar teoses alles algab. Ma pole ammu sattunud lugema mõnda nii mahlaka ja mängulise keelekasutusega teksti, mis samas ei tundu punnitatud ning sihilikult konstrueeritud. Tõeliselt barokne teos!!!
Lisaks läbi kogu teose toimuvale keele tingeltangelile, pakub "Sinine kaardivägi" ka temaatilist vaheldust. Teose tegevus toimub ühes üpriski kummalises Rīga linnas, kus on segunenud minevik, olevik ja tulevik. Alternatiivsus ja reaalsus ühtivad ning irduvad kogu teose vältel. Lõpuks jääb suhu maitse millestki ürgtuttavast ja samas nii kaugest. Ehk on see lihtsalt Lord Byroni nimelise kokteili pärasmekk?
Kogu selle dekadentliku segusummasuvila keskel liigub ringi kummaline seltskond, mille eesotsas on klassikute kammerteener ehk Aleksandrs Čaksi nimelise muuseumi töötaja Pāvs Matsins. Narratiivi katalüsaatoriks on getodest pärit kottpükste ülestõus, mis lükkab Rīga hullupöörasesse kaosesse. Matsins koos kaaslastega püüavad end ja armastatud kodulinna päästa sellest tohuvapohust. Raskendavaks asjaoluks on neile muidugi alkoholi ja muude meelemürkide tarbimisel aina enam teisenev tegelikkus ning suutmatus unenägusid ja reaalsust eristada.
"Sinine kaardivägi" on üks mahlakas eksootiline puuvili, mis on ootamatult küpsenud su enda tagaaias. Kui sa soovid, et lugemine pakuks sulle üllatusi ja samas oleks ka väljakutse, siis tasub Matsiniga kindlasti jõudu proovida. Kas meeldib või ei meeldi on ju kokkuvõttes nagunii "maitse asi", aga külmaks ei jäta see teos lugejat kohe kindlasti.
Andmed:
Paavo Matsin, Sinine kaardivägi, Lepp ja Nagel, 2013, lk 104
Linke netiilmast:
Peeter Helme arvustus Eesti Ekspressis
Sven Vabari arvustus Sirbis
Indrek Ojami arvustus Müürilehes
Vahur Afanasjevi arvustus Loomingus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar