07 märts 2016

Indrek Hargla - Raudrästiku aeg (2016)

Indrek Hargla on võtnud oma lugejate ees uue pikaajalise kohustuse - Kuningavalla ehk alternatiivsel muinasajal siinmail asunud riigi. Vastsündinud lapsuke vajab ohtralt hellust ja hoolt. Ta tahab kangesti oma ajalugu, kuningasugu, kirjakeelt, õigussüsteemi, naabrimehi, territooriumi ning muidugi jumalaid. Hargla täidab hea lapsevanemana kõik maimukese soovid, kuid hellitama ta Kuningavalda ei hakka ning lisab ka mõned riigivastased sepitsejad ja uskumatult kurikavalad mõrtsukad.

Just autori poolset uue maailma loomist (worldbuilding) on kõige huvitavam jälgida "Raudrästiku aja" juures. Toimiva taustsüsteemi loomisele aitab kindlasti kaasa tegevusepaiga pidev liigutamine mööda Kuningavalda (Taarantare, Veelinde, Kaali Pühajärv ja Hirvelinde/Härjapää). Kuningas Uljase taretark Koiola Aotõiv on meile otsekui teejuhiks sellel võõral, kuid samas nii kodusel maalapil Läänemere idakaldal. Aotõiv tutvustab meile kuningakoja tagakodasid, hetkeseisu suhetes naabritega ja reeturlikku võimuvõitlust. Aastanumber võib olla küll tuhande võrra väiksem ja poliitika tegemise vahendid veidike vahedamad, kuid võimuiha on siiski üheks enam liikuma panevaks jõuks maailmas.

Teose teiseks põhitemaatikaks on usuküsimused. Põhjuseks on kristluse aina tugevamaks muutuv mõju Põhja-Euroopas. Ristiusu omaksvõtt toob paratamatult kaasa konflikti vana õigussüsteemiga (mitmenaisepidamine, veritasu, raua võtmine). Samas ei lase Hargla konfliktil võtta sõjalist pööret, vaid kirjeldab siinsete ülikute kohest püüdu ristiusk oma rahvale mõistetavamaks muuta. Jeesusjumalat kummardavate rahvaste vägevust ei saa ju tähelepanuta jätta. Nõnda hakataksegi Veelindes kirikut ehitama koos sauna ja leivaahjuga, et rahvas enne jumala poole pöördumist ennast ikka ihuliselt puhtaks vihtleks. Saunalavalt pole tarvis isegi maha ronida, sest armulaualeiba jagatakse otse leiliruumis. Euroopa uusimatest kristlastest on koheselt saanud ka Euroopa uusimad hereetikud.

Kogu selle uue ja põneva maailma taustal jäid minu jaoks teoses toimunud mõrvad teisejärguliseks. Nad olid küll tegevuse päästikuks ja taretarga Aotõivi sekkumise põhjuseks, kuid seekord pakkus tunduvalt enam huvi Hargla loodud maailm, kui mõrtsukate paljastamine. Arvan, et uue romaanisarja avateose puhul ongi kirjaniku loodud maailm olulisim, sest just see haarab lugeja tugevalt enda haardesse ning ei taha enam kuidagi lahti lasta. Harglal ei jää nüüd muud üle, kui hakata tasuma oma võetud kohustuse iga-aastaseid tagasimakseid uute teoste näol.

Andmed:
Indrek Hargla, Raudrästiku aeg, Raudhammas, 2016, lk 352

Linke netiilmast:
Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar