Huvitav, kas kõik meie vanaemad on heas mõttes äravahetamiseni sarnased? Sibulatükkidega kotletid, piimasupp makaronidega, klaaskompvekid, imelised pannkoogid, küürutamine aiamaal, tukkumine televiisori ees, pidupäeva serviisid ning moosipurkide virnad. Kindlasti vastab iga korralik maavanaema ülal loetletud tingimustele. Linnavanaemad annavad endast parima, et osasid keskkonnast tulenevaid puudujääke asendada. Näiteks peenarde rohitsemise asemel lahendavad nemad ristsõnu. Kuid tundub, et vanaemaks olemise baasoskused on ikkagi suurel määral universaalsed.
Andrus Kivirähki uues raamatus "Oskar ja asjad" satub linnast pärit Oskar kaheks suvekuuks elama klassikalise maavanaema juurde. Uus keskkond, natuke kummalised naabripoisid ning vanaema eripärane menüü - selle kõigega tuleb natuke ujedal ja üksindusse kalduval Oskaril kohanema hakata. Aga kõige hullem on see, et Oskar unustas oma mobiiltelefoni linna. Nõnda on katkenud ka viimne side linnaga ning senini turvalisena näinud maailm on korraga muutunud üpriski hirmutavaks.
Samas ei heida Oskar meelt ning meisterdab endale puuklotsist uue mobiiltelefoni. Sellega ei saa helistada emale või isale, kuid kõigile vanaema majas ja aias olevatele esemetele küll. Oskarist saab asjade doktor Dolittle, kes kuulab nende probleeme ja püüab neile lahendusi leida. Tema patsientideks saavad teiste hulgas töökas põrandahari, koorekannu armunud suhkrutoos, maailmarändurist tool ja talve taga igatsev soome kelk. Patsientide eest hoolitsemine võtab oma aja ning üksindus ja igatsus hakkavad taanduma.
Kõige lähedasem sõprussuhe tekib Oskaril kase otsa kinni jäänud punase õhupalliga. Samas Oskarit valdab pidevalt paaniline hirm, et tormituuled võivad õhupalli minema kanda või katki teha. Kahjuks puuduvad Oskaril vähimadki võimalused kõige kallimat sõpra aidata. Nõnda ta õpibki raamatu käigus, et elus ei saa kõike kontrollida ja vahel peab laskma asjadel minna oma rada pidi. Tähtis on praegust hetke nautida ja mitte kogu aeg tuleviku pärast muretseda.
"Oskar ja asjad" pole klassikaline kiisude ja kutsudega lasteraamat. Muidugi on Kivirähk elustanud terve rea naljakaid ja natuke omamoodi tegelasi, kuid samas räägib teos põhiliselt toimetulekust üksindusega. Iga päev ei pea olema päikeseline ning täiesti normaalne on kellegi pärast muretseda ja teda taga igatseda. Just ausus ja siirus lastega kõneledes ning oskus mitte kõike tuhksuhkruga üle valada teevadki Kivirähast suurepärase lastekirjaniku.
Samas ei heida Oskar meelt ning meisterdab endale puuklotsist uue mobiiltelefoni. Sellega ei saa helistada emale või isale, kuid kõigile vanaema majas ja aias olevatele esemetele küll. Oskarist saab asjade doktor Dolittle, kes kuulab nende probleeme ja püüab neile lahendusi leida. Tema patsientideks saavad teiste hulgas töökas põrandahari, koorekannu armunud suhkrutoos, maailmarändurist tool ja talve taga igatsev soome kelk. Patsientide eest hoolitsemine võtab oma aja ning üksindus ja igatsus hakkavad taanduma.
Kõige lähedasem sõprussuhe tekib Oskaril kase otsa kinni jäänud punase õhupalliga. Samas Oskarit valdab pidevalt paaniline hirm, et tormituuled võivad õhupalli minema kanda või katki teha. Kahjuks puuduvad Oskaril vähimadki võimalused kõige kallimat sõpra aidata. Nõnda ta õpibki raamatu käigus, et elus ei saa kõike kontrollida ja vahel peab laskma asjadel minna oma rada pidi. Tähtis on praegust hetke nautida ja mitte kogu aeg tuleviku pärast muretseda.
"Oskar ja asjad" pole klassikaline kiisude ja kutsudega lasteraamat. Muidugi on Kivirähk elustanud terve rea naljakaid ja natuke omamoodi tegelasi, kuid samas räägib teos põhiliselt toimetulekust üksindusega. Iga päev ei pea olema päikeseline ning täiesti normaalne on kellegi pärast muretseda ja teda taga igatseda. Just ausus ja siirus lastega kõneledes ning oskus mitte kõike tuhksuhkruga üle valada teevadki Kivirähast suurepärase lastekirjaniku.
Andmed:
Andrus Kivirähk, Oskar ja asjad, Film Distribution OÜ, 2015, lk 296
Linke netiilmast:
Tiina Vapperi intervjuu autoriga Õpetajate Lehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar