30 detsember 2016

Margus Haav - Kuidas lõhnab kuri (2016)

Järjekordne apokalüptiline maailm! Seekord pole sitas seisus süüdi pahad tulnukad, meile ainult head tahtnud robotid, kontrollimatud pandeemiad või emakese Maa pahad päevad. Süükoorem lasub ikka inimkonna enda õlgadel, kes sõdis seni kuni padrunid otsa said ning jätkas peale seda veel sportlikust hasardist vibude ja odadega. Võitja tuleb ju välja selgitada!

Margus Haava kirjutatud romaan viib meid ühte eraldatud kalurikülla, mis on kujunenud omamoodi varjupaigaks ja lõpp-punktiks sinna jõudnud kirjule seltskonnale. Kuid kuri maailm leiab ka selle küla lõpuks üles ja sunnib viimased ellujääjad rändama Eikellegimaale, kus valitsevad erinevad jõugud ning tõenäosus kellegi supipotti sattuda on üpriski suur.

Romaani tempo on mõnusalt aeglane. Minevik ja olevik rulluvad vaikselt lahti ning hakkad üha enam oma reisikaaslasi sel Kolgata teel mõistma ja neile kaasa elama. Kuid järsku lükkab kirjanik täiskäigu sisse ja mõnekümne leheküljega tõmmatakse julmalt otsad kokku. Järsku muundub romaan novelliks! Ei saanudki aru, mis nüüd täpselt juhtus? Oleksin tahtnud veel mõne õhtu selles ängistavas maailmas veeta ning lugeda Hull-Andrease soojast sõprusest maailma viimase lehmaga. Kas kirjanikul said mõtted või kirjutamisisu otsa? Või kukkus tähtaeg? Loodan, et põhjuseks polnud siiski kirjutamisisu kadumine ning "Kuidas lõhnab kuri" ei jää autori ainsaks katsetuseks ulmekirjanduse vallas.


Andmed:
Margus Haav, Kuidas lõhnab kuri, Fantaasia, 2016, lk 128

Linke netiilmast:
Agur Tänava arvustus Reaktoris
Hendrik Alla arvustus Postimehes

28 detsember 2016

Dagmar Normet - Lõvi ja lohe (1993)

Minu 5C klassi tüdrukud tulid paar kuud tagasi paluma, et me kirjanduses ei loeks ainult "poisteraamatuid". Lubasin neile, et vaatan meie kooliaasta kodulugemiste nimekirja üle ja proovin leida alternatiive. See osutus üpriski keeruliseks ülesandeks. Eriti raske oli mul leida teist raamatut jaanuariks, kui kuu teemaks olin valinud Eestimaa ajaloo. Ei tahtnud ma neid "poisteraamatuidki" ehk "Tasujat" ja "Meelist" kellelegi lugeda anda. Lõpuks suundusin abi otsima meie kooli raamatukoguhoidja käest. Tema soovitas Dagmar Normeti ajaloolisest lasteromaani "Lõvi ja lohe", millest mina polnud midagi kuulnud. Esimesel lappamisel tundus tegemist olevat kõigile kriteeriumitele vastava teosega (samuti oli neid raamatukogus piisavas koguses) ning nõnda lisasingi mulle täitsa tundmatu raamatu nimekirja.

Nüüd jõuluvaheajal ise raamatut lugema asudes selgus, et tegemist ei ole ainult ajaloolise vaid ka ulmeromaaniga (täpselt nagu "Meelis" ja "Tasuja"). Nimelt on teoses nii manamist/posimist kui ka ajas rändamist (Eerik ja Tommi satuvad juhuslikult 1992. aastast 1524. aastasse). Suurepärane võimalus lastele kohe kaht põnevat kirjandusžanrit tutvustada. Siinkohal ei saa muidugi mainimata jätta, et kõige ulmelisem seik romaanis oli saunastseen, kus toimus vihtade ja leili abil lausa soovahetusoperatsioon.

Oma atmosfäärilt meenutab "Lõvi ja lohe" mulle natuke samast ajast pärit filmi "Lammas all paremas nurgas". Selline piltpostkaardilikult utopistlik Tallinn (mõlemad ajaliinid), kus toimub ühistööna parema ja ilusama kodulinna ülesehitamine, mille suurimaks takistuseks on natuke porisev vanahärra. Paras segu nõukaaegse lastekirjanduse mallidest ja taasiseseisvumisega kaasnenud hurraaoptimismist.

Tegelikult sobib "Lõvi ja lohe" lastele suurepäraselt esmatutvuseks keskaegse Tallinna võlumaailmaga (kuldne võimalus ajalooõpetajaga koostööd teha ning õppeaineid moodsa sõnaga lõimida). Gildid, tsunftid, raehärrad, Hansa Liit ja kaitsetornidega pikitud linnamüür.. Selle rännaku lõpp-punktiks oleks muidugi üks tore klassiekskursioon Tallinna vanalinna ja paari aasta pärast Melchiori lugudega tutvumine näiteks põhikooli lõpuklassides.

Andmed:
Dagmar Normet, Lõvi ja lohe, Koolibri, 1993, lk 176

26 detsember 2016

Indrek Hargla - French ja Koulu (2005/2016)

Mõned nädalad tagasi, ühel reedesel lõunatunnil, istusime Margotiga peale Eduard Vilde muuseumi külastamist Katharinenthal kohvikus. Kiirest tööpäevast hoolimata nautisime südamerahus ülihäid küpsetisi ning pläkutasime koolielust ja elukoolist.

Mina olin samal hommikul jõudnud läbi hüpata ka Akadeemilise Raamatukogu fuajeest ning osta paari mündi eest mõned raamatud. Üks ostetud teostest oli "Lugejalt kirjanikule: koguteos eesti raamatusõpradelt üle viie mandri". Kohvikus seda raamatut lapates leidsime 1950ndatel eestlastest pagulaste seas läbi viidud küsitluse: "Loendage järgnevalt viis eesti raamatut, mis võtaksite kaasa, kui teid saadetaks inimtühjale saarele...". 

See küsimustik tekitas ka kohvikulauas kohese arutelu, mis raamatud võtaksime meie inimtühjale palmisaarele kaasa. Valik on ju tänapäeval kordades laiem. Nii numbrites kui ka žanrites. Minu kiire ja 100% lukku läinud vastus oli Indrek Hargla "French ja Koulu". 

See teos on olnud mu vaieldamatuks lemmikraamatuks esimesest lugemiskorrast peale. Mäletan uskumatult selgesti, kui mu vend kümme aastat tagasi "Frenchi ja Koulu" oma klassikaaslaselt laenas ja lugedes pidevalt aina valjenevaid naerupahvakuid tekitama hakkas. Ma PIDIN teada saama, mis selles raamatus nüüd nõnda erilist on, et mu vend ei suutnud seda mitme päeva jooksul käest panna. Ükski raamat ei olnud mu vennale varasemalt sellist mõju avaldanud.

Kümnend hiljem, kauaoodatud "Frenchi ja Koulu" kordustrüki valguses, ongi paras hetk teha kokkuvõte ühe teose võimalikust mõjust indiviidile. Tuleb välja, et minus tekkinud uudishimu venna poolt loetava raamatu vastu oli minu "hukutajaks" ning kuldvõtmekeseks eesti ulmekirjanduse maailma. Enne "Frenchi ja Koulut" ei olnud meil kodus ühegi kodumaist ulmeraamatut. Nüüd on meil terve eraldi raamaturiiul eesti ulmekirjanduse tarvis ja varsti on see vaja suurema vastu välja vahetada. Enne "Frenchi ja Koulut" ei teadnud ma midagi ulme alažanritest või mis on näiteks peidus termini "aurupunk" taga. Nüüd ma õpetan klassi ees oma põhikooli juntsudele ka ulme algtõed selgeks.  Enne "Frenchi ja Koulut" polnud ma kordagi kuulnud (ja ilmselt poleks kunagi kuulnudki) nimesid nagu Veiko Belials, Lew R. Berg, Karen Orlau, Siim Veskimees või Maniakkide Tänav. Nüüd olen ligi kümme arvustust kirjutanud eesti ulmekirjanike uudisteoste kohta ajakirja "Reaktor".

Võin südamerahuga öelda, et "French ja Koulu" muutis mu elu ning teeb seda siiani. Samaga sai hakkama "Toomas Nipernaadi", kui ma olin üheksandas klassis. Seda suudavad ainult väga vähesed raamatud meie elus. Selle ÕIGE otsingud võivad kesta aastaid ja viia su väga kaugetele radadele. Kuid üks päev avad sa raamatu ja mõistad "see on nüüd see". Sa oled omale eluaegse sõbra leidnud. Kaaslase, kellega sa läheksid koos üksikule saarele ning see saar polegi enam nõnda üksik.


PS: Ligi tuhande vastanu kirjanduslik valik 1954. aastal oli järgmine:
1) A.H. Tammsaare "Tõde ja õigus"....................672
2) August Gailit "Toomas Nipernaadi".............206
3) August Mälk "Tee kaevule"..............................187
4) "Kalevipoeg".......................................................180
5) Arved Viirlaid "Ristideta hauad" ...................156


Andmed:
Indrek Hargla, French ja Koulu, Raudhammas, 2016, lk 520

Linke netiilmast:
"French ja Koulu" ELLU's

Liis Palloni arvustus Postimehes
Riho Laurisaare arvustus Eesti Päevalehes
Raul Sulbi arvustus Eesti Päevalehes
Jaak Urmeti arvustus Arkaadias

18 detsember 2016

Jaan Aps & Joonas Sildre - Hingelõõm (2007)

"Hingelõõm" sai ostetud 4-5 aastat tagasi ja seisis seni mu ulmekirjanduse riiulis vaikses unustuses. Paar nädalat tagasi omale pühapäeva õhtul uut bussiraamatut otsides sattus raamat mulle Apsi&Sildre teos kätte. Ei saa salata, raamatu välimus kutsus lugema. Eriti Sildre lugu toetavad ja ka edasi viivad mustvalged pildid. Fain, sold! Järgmine hommik bussi oodates oli mul juba "Hingelõõm" näpus.

Aps&Sildre ühisteos on oma olemuselt filmilik põnevusromaan, mille sisuks ühe "probleemidelahendaja" probleemid. Sobiks täiesti paslikult mõne B- või C-kategooria filmile alusmaterjaliks. Jälitusstseenid, kõrtsikaklus, armukolmnurk ja hinge kriipivad kohad on täiesti olemas. Tekst, mis teab suhteliselt täpselt, mis ta on - pretensioonideta filler.

Oma eesmärgi täitis "Hingelõõm" täielikult. Ühe nädala bussisõitudeks tööle ja tagasi oli mul kaaslane olemas. Kaks nädalat hiljem ei mäleta küll enam ühegi tegelase nime, aga juhusuhte puhul on see normaalne. Reedel võisin raamatu südamerahuga tagasi riiulisse panna ja uut "ohvrit" otsima hakata.

Andmed:
Jaan Aps & Joonas Sildre, Hingelõõm, Varrak, 2007, lk 240

Linke netiilmast:
Andra Teede arvustus Eesti Ekspressis
Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

17 detsember 2016

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja (2013)

2016
Oskari uberik Punasel tänaval
13. detsember (luutsinapäev), hommik

Ärkasin iseenda köhimise peale. Esimene mõte - öö. Teine mõte - maga edasi, sa oled haige ja ei pea täna klassi ette minema. Kolmas mõte - Evelin on kadunud. Neljas mõte - järelikult on kell juba kaheks läbi? Viies mõte - kurat, miks siis nõnda pime on? Ajasin end suure vaevaga üles ja komberdasin kööki. 

Selgus, et kell on juba üheksa läbi ja väljas on ikka veel kottpime. Kalendris vaatas mulle vastu 13. detsember ja all oli väikselt kirjas luutsinapäev. Võtsin arvuti lahti, viskasin pilgu peale öistele NBA kohtumiste tulemustele. Seejärel trükkisin otsingumootorisse LUUTSINAPÄEV. Avasin Vikipeedia ja lugesin: "Luutsipäeva ööd peeti aasta kõige pikemaks ja Juliuse kalendri järgi see nii ka on. Sel päeval valmistati jõuluehteid." Tundus, et keegi polnud Päikest teavitanud, et meil on juba tükk aega Gregoriuse kalender kasutusel.

Jõuluehteid ma valmistama ei kavatsenud hakata. Vedasin end voodisse tagasi. Vaatasin kardinate vahelt paistvat hallikasmusta taevast. Tundus, et väljas sajab midagi. Midagi, mida polnud lumeks ega vihmaks võimalik defineerida. Tõmbasin teki üle pea ja saatsin vaikselt Päikese sinna kohta, kus ta tavaliselt ei paista.

Ärkasin taas köhides. Hämarusse mattunud tuba. Pilk kellale - keskpäev. Trots minus kasvas iga sekundiga. Ma tahtsin ära sellest igavast ja pimedast maailmast. Keerasin pead padjal ja jäin jõllitama raamaturiiulit oma voodi kõrval. Siis nägin ma oma pääseteed ja Lunastajat! Ära siit külmast ja pimedast! Kaitsvate ja tuttavate kloostrimüüride vahele! Ja juba ma lugesin: "Ta tahtis tappa naise pistodaga, lüüa see sügavale tema vasaku rinna alla...".

***

Oskari uberik Punasel tänaval
 13. detsember (luutsinapäev), kesköö

Ma olen tagasi hallis argiöös. Silmad on vesised ja punased. Päev keskaegses Tallinnas kosutas hinge, aga kurnas niigi väsinud keha. Ma kustutan tule ja sulen silmad. Evelin mu kõrval magab juba sügavalt.

Ma näen kevadist Piritat. Toomingate taga kõrguvad kloostri varemed. Ma olen rattaga Nunnade saarel sõitnud. Kogu loodus õitseb ja õhk on täis lindude flirti. Ma laman oma toominga all ja loen uut "Melchiorit". Kloostri tornikell lööb keskpäeva. Varsti mööduvad minust jalutuskäiku tegema tulnud nunnad. Huvitav, kas nemad on kuulnud abtiss Agatha Wakenstedest ja tema isast apteeker Melchiorist?

Andmed:
Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja, Varrak, 2013, lk 406

Linke netiilmast:
Erkki Bahovski arvustus Postimehes
Tuuli Jõesaare arvustus Eesti Päevalehes
Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes
Peeter Helme arvustus Eesti Ekspressis
Kaie Klettenbergi arvustus Maalehes

Eno Raud - Kilplased (1962/2016)

Klassika jääb klassikaks! Seda "laenatakse", tõlgitakse ja kohandatakse. Sajandid mööduvad ning aina uued põlvkonnad sirguvad, loevad ja naeravad. Kilplaste lood võisid tõesti käibele tulla 16. sajandil väikeses Saksamaa linnas elanud inimeste kohta, kuid lollus on nagu armastus - see ei kao siit ilmast kunagi. Seda väga lihtsal põhjusel ning sellest jutustab "Kilplaste" viimane peatükk. 

Nimelt peale oma küla maha põletamist (aeti taga hiirekoera), rändasid kilplased laia maailma uut eluaset otsima - üks sinna ja teine tänna. Vahel tundub, et kilplaste lapselapselapsi sattus vanale heale Liivimaale kohe hulgi. Kuid külastades teisi maid jõuad ruttu selgusele, et asi pole pooltki nõnda hull. Tänu taevale on lolle kogu maailm võrdelt täis.

PS: Priit Pärn = Elav legend! 😍👍😅

Andmed:
Eno Raud, Kilplased, Tänapäev, 2016, lk 44

Linke netiilmast:
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

16 detsember 2016

Andris Feldmanis - Viimased tuhat aastat (2016)

Mis juhtub inimkonnaga, kui meilt ära võtta vajadus ja tahe midagi luua? Luua midagi uut ja erilist sellesse maailma. Luua midagi oma mõistuse või kätega. Luua midagi, mida võid nimetada OMAKS. Andris Feldmanis vastab sellele küsimusele oma romaanis "Viimased tuhat aastat". Vastuseks on HÄÄBUMINE. Vaikne, vabatahtlik ja möödapääsmatu.

Romaanis on inimkonna kõigi vajaduste eest hoolitsema hakanud masinad. Sinul pole vaja midagi muud teha, kui süüa, sittuda ja magada. Aga kaua sa suudad sellist piinavat "vabadust" taluda? Iga päev on täiesti sarnane eelmisele ja sa tead juba ette, et homne päev ei tule millegi poolest erinevam. Päike ainult tõuseb/loojub minutikese varem või hiljem. 

Silvia Urgas ja Andris Feldmanis
Feldmanis vaatabki seda trööstitut maailma läbi ühe indiviidi silmade. Tallinnast pärit Niko tiksub oma päevi õhtusse 23. sajandi Berliinis. Autor jälgib Niko katseid selles maailmas omale midagi luua: suhet, kodu, peret ja tulevikku. Midagi, mis erineks natukenegi ülejäänud "normaalsest" maailmast. Maailmast, kus inimesed ei sure enam haigustesse või vanadusse, vaid kustutavad vabatahtlikult oma eluküünla hetkel, kui nad lihtsalt ei suuda seda "normaalsust" enam taluda. Niko valulävi on õnneks kõrgem ja sealt rullubki lahti Feldmanisele see aasta Betti Alveri kirjandusauhinna toonud teos.

Ulmepelguritel pole mingit põhjust Feldmanise romaani düstoopilise tulevikumaastiku pärast põnnama lüüa. Tegemist on ikkagi eelkõige eksistentsiaalse kulgemisromaaniga, kus robotid ja kõiki haigusi ravivad tabletid on kõigest kauge kaja, mis võib ka täiesti märkamata jääda. Olulised ei ole ruum ega aeg, vaid inimene ja tema igikestev püüd oma kohta siin kustuva päikese all leida.

Andmed:
Andris Feldmanis, Viimased tuhat aastat, Varrak, 2016, lk 200

Linke netiilmast:
Katariina Rebase arvustus Eesti Päevalehes
Tristan Priimäe intervjuu autoriga Sirbis
Madis Järvekülje arvustus ERR'i kultuuriportaalis

18 november 2016

Maniakkide Tänav & J.J. Metsavana - Saladuslik tsaar 4: Kui rumalad surid (2016)

Aastake möödas ning jälle saan oma ulmeraamatute riiulisse uue "Saladusliku tsaari" köite lisada. Sedapuhku juba neljanda ning taaskord on tegemist Maniakkide Tänava ja J.J. Metsavana poolt kahesse kirjutatud romaaniga. Rõhk tammurite aurukateldes on taas tõusmas, kettmõõga hambad juba kenasti teravaks ihutud ning Õnnepäeva malev on valmis sammuma Uus-Kiievi poole.

Kõigile eelnevatele "Saladusliku tsaari" köidetele omaselt on ka "Kui rumalad surid" mängumaa väga lai. Eestimaa metsadest kuni Uus-Kiievi müürideni ning virtuaalreaalsusest kuni planeedi Maa orbiidini, kus ikka valitseb jumaliku õiglustundega programmeeritud orbitaalkompleks Ippolit. 

Minu vaieldamatuks lemmikuks osutus seekord Uus-Kiievi õukonna kujutamine. See oli mõnus slaavi segasummasuvila, kus viinuska ja праздник ei lõppenud kunagi. Alati oli põhjust millegi puhul peekrid kokku lüüa ning alati oli põhjust kellelegi nuga selga lüüa. Vürstiriigi õukond võttis selles köites oma õlule ka huumori ning mängulisuse säilitamise, mis on olnud kogu sarja üheks suurimaks tugevuseks. Lugeda "Saladusliku tsaari" ilma naljaturtsatusteta oleks ju lausa patt.

"Kui rumalad surid" tundus siiski olevat mingis mõttes vahejaam selle sarja jaoks. Reis on kestnud juba ligi viis aastat ning paljud esimeses peatuses pealetulijad on juba oma sõidu pooleli jätnud. "Saladuslik tsaar" vajaks nii uusi erinäolisi reisijaid, kelle seiklustele edaspidi kaasa elada, kui ka abimehi katlaruumi, kes aitaks sütt kühveldada ja aurumootorit töös hoida. Loodan, et julgeid pealehakkajaid leidub!


Andmed:
Maniakkide Tänav & J.J. Metsavana, Saladuslik tsaar 4: Kui rumalad surid, Fantaasia, 2016, lk 240

Linke netiilmast:
J.J. Metsavana mõtteid "Saladusliku tsaari" sarjast "Reaktoris"
Peeter Helme mõtteid Klassikaraadios

29 oktoober 2016

Mart Kadastik - Nüüd ma siis kirjutan (2016)

Nüüd ma siis kirjutan natuke viimase kuu kõige päevakajalisemast raamatust. Raamatust, mis paneb suure tõenäosusega tükiks ajaks kohtuveskid jahvatama ja lubab pihku itsitavatel advokaatidel paksu kihi võid oma leivale määrida. Raamatust, mille ilmumine ilmutas veel ühe raamatu. Raamatust, mille sündi oodati ja kardeti.

Mart Kadastiku teos on eelkõige sügav, pisarsilmil tehtud kummardus oma "pojale", kes jättis lõplikult oma vanemad ning hoiab nüüd oma uue naise poole. Uut miniat ei salli papa silmaotsaski, kuid ise valiti too oma lapse tulevaseks välja ning omad vitsad peksavad tõesti valusasti. Kuid see ei vähenda kübetki vanemlikku armastust ning muret, mida oma latsekese vastu tuntakse. Pigem isegi kasvatab seda ning käesolev raamat, oma "paljastavate" lugudega, on selle tõestuseks.

Lugedes rullub lahti ühe töömehe lugu, kes on sulaselgelt leidnud oma kutsumuse ja liistud siin hullupöörases maailmas (väga kadestamisväärne juhtum!). Ajakirjaniku kutset on Eestimaal ikka austatud. Me oleme ju lugejarahvas ja kiri on meile püha! Kui palju ma olen oma elus kuulnud lauseid: "Ajalehes kirjutas, et See ja Too tegi nii ja naa! Ja kui juba ajaleht kirjutab, siis peab tõsi olema!" Aga tõekuulutajaks ei saa igaüks meist. Seetõttu kuulame äravalituid eriti hoolega ja vajadusel otsime aastakümneid ka ridade vahelt "püha tõde".

Raamatut "Nüüd ma siis kirjutan" lugedes jäi minule mulje, et härra Kadastik teab, millist tähendust omab ajakirjaniku/ajakirjanduse roll ja positsioon Eestis. "Neljas võim" ei ole ainult tühipaljas sõnakõlks. Kuid meeles tuleb pidada, et kõrgeima võimu kandja on siiski rahvas ja ka "neljas võim" võib ükshetk rahva toetusest ilma jääda. Aastakümnete jooksul vormunud usaldus võib kaduda murdosa sekundiga ning rahaga seda enam tagasi ei osta.

Kes haaras raamatupoest Kadastiku teose lootes eest leida "ärapanemist" ning hunnikus meie meediamaastiku musta pesu, siis peab too lugeja pigem pettuma. Muidugi on raamatus kirjas 1990-ndate "kauboikapitalismi" näiteid ning lugusid meedias aset leidnud erastamistest ja ärastamistest. Kuid tegelikult räägib Kadastiku teos ühe provintsipoisikese kasvamisest Eesti suurimaks meediaettevõtteks ning rõõmudest ja valudest sellel teel.

Andmed:
Mart Kadastik, Nüüd ma siis kirjutan: Elutööraamat, Varrak, 2016, lk 400

28 oktoober 2016

Stig Rästa - Minu Kennedy (2015)

"Minu Kennedy" võtsin ma kätte puhtalt oma 7. klassi tõttu. Muidu oleks see jäänud lihtsalt üheks järjekordseks eluloo- ja reisiraamatuks, mida iga kuu näed raamatupoe riiulil "Uued raamatud".  Kuid saatus tahtis teisiti. Nimelt kolm minu õpilast tegid selle raamatu kohta põneva ettekande ning peale kolmanda ära kuulamist lubasin ma neile, et ma loen selle raamatu koolivaheajal ka ise läbi. Meest sõnast, härga sarvist!

Lihtne seda lubadust täita siiski polnud. "Minu Kennedy" on peaaegu kõigist Tallinna raamatukogudest välja laenutatud. Saatuse irooniana leidsin ma teose lõpuks Stig Rästa kodutänaval asuvast Laagna raamatukogust. Tuleb taas tõdeda, et ükski prohvet pole kuulus omal maal!

"Minu Kennedy" koosneb põhimõtteliselt kolmest eraldiseisvast osast: Rästa lapse- ja koolipõlv Lasnamäel, muusikuks kasvamine (kulminatsiooniks muidugi Eurovisoonil esinemine) ja 800 kilomeetri pikkune palverännak Santiago de Compostelasse. Muidugi kõige suurema põnevusega lugesin Rästa Lasnamäe ja 13. Keskkooli (nüüdne Tallinna Laagna Gümnaasium) mälestusi. Neile lehekülgedele võiksin ka mina rahulikult oma nime alla kirjutada (Ka minu maja ees ja sees tapeti inimesi!). Me liikusime ühises ruumis, hallide betoonhiiglaste varjus, kuid seitsme aastase viivisega.

Kui mina emaga lõpuks koolimajja jõudsin, oli Stig juba parematele jahimaadele edasi liikunud. Kuigi õpilaste arv oli vahepeal drastiliselt langenud, siis õpetajaskond oli suuremalt jaolt sama ning ka politsei külaskäigud suhteliselt regulaarsed. Mäletan, et põhikoolis lasti meil klassis vahel naljaviluks pipragaasi, hüpati teise korruse akendest alla ning keegi üritas vist ka lauda põlema panna. Ning see oli ainult meie klassis! Siiski on kõige selgem mälestus ühest hommikusest matemaatikatunnist, kus järsku kõlas kõva kärgatus ning kõik klassi aknad hakkasid värisema. Nimelt plahvatas kilomeetri kaugusel asuva Paekaare Gümnaasiumi juures üks Margus Ringmaa pommidest. Igavuse kätte pole Lasnamäel küll kunagi keegi surnud.

Stig Rästa muusikukarjääri ning Eurovisiooni telgitaguste kirjeldused pakkusid küll huvitava lugemiselamuse, kuid polnud minu tassike teed. Seevastu reisikirja rännakust Santiago de Compostelasse lugesin väga suure huviga, sest sama teekond on ka omal järgmise suve plaanidesse võetud. Kasulikke näpunäiteid leidsin kuhjaga ning kindlasti loen vastavad leheküljed veel enne reisile asumist üle.

"Minu Kennedy" on üks ütlemata aus ja ladusasti kirjutatud raamat. Samas on see ka üks ütlemata halvasti toimetatud raamat. Seda võiks kohe õppematerjalina kasutada tulevastele toimetajatele. Eks see ole enamuste nende "üheraamatukirjastuste" viga, mis püüavad suurte kirjastuste ahnete käppade vahelt pääseda ja ise suuremat tulu teenida. Vaadates sellele veale nüüd läbi sõrmede, siis oli "Minu Kennedy" minule üks mõnus nostalgialaks, mis pani mõtlema kõigile neile kümnetele poistele ja tüdrukutele, kes Pae tänava hoovides õhtuti rahvastepalli ja ukakat mängisid. Peaaegu kõigist said ju normaalsed inimesed. Ainult mõni üksik on vangis või süstla otsas. Aga selles ei saa küll Lasnakat süüdistada!

PS: Lõpetuseks tänud minu 7. klassi õpilastele, kes selle raamatu minu huviorbiiti tõstsid. Kindlasti kõige põnevam raamat, mis ma sellel vaheajal lugesin. :)


Andmed:
Stig Rästa, Minu Kennedy, Rasta Meedia, 2015, lk 204

Linke netiilmast:
"Minu Kennedy" ELLU's

27 oktoober 2016

Ene Sepp - Medaljon (2009)

Oktoober on mul seitsmenda klassiga noorsookirjanduse kuu. Palusin neil lugemiseks valida ühe Tänapäeva noorsooromaanide sarja kuuluva teose ja oma valikust mind ka teavitada. Paljud õpilased valisid Ene Sepa "Medaljoni", mis on ilmselt viimase kümnendi üks tuntumaid ja loetumaid noorsooromaane. Nõnda otsustasin ka ise selle raamatu koolivaheajal läbi lugeda ning end teose tegelaste ja tegevustikuga kurssi viia. Muidu ei tea ma teemast ööd ega mütsi ning noogutan lihtsalt õpilaste vastamisele totra naeratusega kaasa. Dialoog on kirjanduse mõtestamise alus!

Tehes natuke taustauuringut selgus, et Ene Sepp alustas "Medaljoni" kirjutamist juba 14-aastaselt ning teose valmides oli autor 17-aastane. See on teismelise kirjutatud raamat teismelistele! Seda väga olulist aspekti arvestades tulebki minusugusel "vanamehenässil" seda teost lugeda. Arvesta sellega ja ma usun, et sul ei tule pettuda. Nooruse naiivne ja üdini aus maailmapilt kumab tekstist ikka väga selgelt läbi. Mustad on mustad ja valged on valged. Tunded on suured ja absoluutsed (või haihtuvad igavikku kahe nädala möödumisel). Parimad sõbrad on igavesed ja vanemad üldjuhul täielikud tropid. Ühesõnaga - meri on põlvini ja pidu pidamiseks!

"Medaljon" on sisu poolest ikkagi klišeede klišee. Vaikne ja helge tulevikuga tüdruk armub tätoveeritud, needistatud ja musta lõvilakaga mehehakatisse. Kogu senine maailm ja tõekspidamised lendavad prügikasti ning tuleb hakata end "vanale maailmale" (loe: vanemad, kool ja endised sõbrad) ja selle normidele vastandama. Lõpuks jõutakse selle vastandumisega nõnda kaugele, et lastest saavad lapsevanemad ja ring ongi täis. Nüüd tuleb lihtsalt oodata, kuni teid hakatakse vihkama ja "vanadeks troppideks" sõimama. Looduse lõputu ringkäik on ikka üks üdini õiglane leiutis!

Ma ütlen täiesti ausalt, sain lugedes ikka kõvasti naerda. Aga seda ennekõike enda üle, sest ise olin veel üpriski hiljaaegu täpselt samasugune "my way or the highway" suhtumisega poisinolk. Tänu taevale, et ma enam ei ole! Õnneks on olemas raamatud, mis meenutavad meile, et ka meie põdesime selle "haiguse" läbi, mida nooruseks kutsutakse. Kõik täiskasvanud jooksku nüüd noorsookirjandust lugema ja oma "haiguslugu" meenutama! Ehk oskate nõnda ka praeguseid "patsiente" paremini mõista.

Andmed:
Ene Sepp, Medaljon, Tänapäev, 2009, lk 200

Linke netiilmast:
Riho Laurisaare arvustus Eesti Päevalehes

30 september 2016

Jaan Tätte - Näidendid (2002) & Näidendid II (2008)

Eesti näitekirjanike seas on saamas juba trendiks, et igal kümnendil on oma "STAAR". Nad tulevad pauguga, kirjutavad oma "surematu teose", kummardavad püsti tõusnud publikule  ning taanduvad vaikselt meie teatriloost rääkivate raamatute kaante vahele. Vilde&Kitzberg, Hugo Raudsepp, August Jakobson, Juhan Smuul, Egon Rannet ja Jaan Kruusvall - nimetada esimesi pähe karanud nimesid. Vahel ikka lavastatakse mõni nende näidend (juubeli või mõne muu erisündmuse puhul), aga üldjuhul on need tekstid muutunud kohustuslikuks lugemisvaraks (teatri)koolides ning eesriide tõusu enam ei näe. Teatrimaailm on karm, aga paraku õiglane!

Minul oli õnn armuda teatri salamaailma ajastul, kui meie näitekirjanduses oli kahe kuninga ülemvõim - Andrus Kivirähk ja Jaan Tätte. Kaks kantsi, Eesti Draamateater ja Tallinna Linnateater, kõrgusid selgelt üle teatrimaastiku. Nende autorite uusi teksti oodati ning iga esietendus oli suursündmus! Mina armastan nende mõlema tekste ja olen ütlemata tänulik, et olen suurt osa neist näinud ka lavalaudadel reaalsuseks saamas. Oh happy days!

Nüüd, ligi kümnend hiljem, mõtlen tagasi nendele teatriõhtutele. Täiesti uskumatu, kui kirkalt need on mul senini meeles! Ma mäletan siiani, mida ma kandsin seljas ja keda ma kohtasin sumedal suveõhtul teel "Kaotajaid" vaatama. Ma mäletan siiani, kuidas me Eveliniga jalutasime Laulasmaa rannas peale "Laterna" etendust, loojuva päikese valguses ja ootasime ta venda, kes meid Tallinna sõidutaks. Ma mäletan siiani, kuidas ma ühe vaatusega armusin ära Liina Olmarusse (või peaks ütlema Leelesse), kes seisis väiksel puust sillal ja rääkis mulle kõik südamelt ära. Sest see oli tema viimane võimalus! Need õhtud ja kogetud tunded jäävad minuga igavesti. Jätke meelde - teater ei ole kaduv kunst!!!

 
Andmed:
Jaan Tätte, Näidendid, Tallinna Linnateater, 2002, lk 240
Jaan Tätte, Näidendid II, Tallinna Linnateater, 2008, lk 192

Linke netiilmas:
Ardo Kaljuvee artikkel Eesti Päevalehes

30 august 2016

Olavi Ruitlane - Vee peal (2015)

Mina pole kunagi ju kellegi kalamees olnud! Hea, et ma üldse spinningul ja ahingul või lestal ja angerjal vahet suudan teha. Kogu minu kalamehe trofeede nimekiri koosneb paarist vaesest ogalikust, kelle ma viieaastase poisikesena Pirita silla juurest kinni püüdsin ja oma rohelisse ämbrikesse ujuma panin. Kõigele lisaks pole ma üleüldse ka suur kalaliha sööja. Põhjus väga lihtne! Mind (nagu palju teisigi lapsi) traumeeriti lasteaias aastaid selle kurikuulsa uhhaaga, mille "PIDI ÄRA SÖÖMA". 

Samas on kirjanduslikud kalamehed mulle olnud alati sümpaatsed. Alates Nuuskmõmmiku ja Tuu-tikiga ning lõpetades Gailiti või Mälgu karuste noodavedajatega. Neist on alati õhkunud seda seletamatut rahu, mida maa- või linnamehed kunagi lõplikult mõistma ei hakka. Ehk ainult metsavahtidel on lootust!

Hillar Metsa karikatuur Olavi Ruitlasest
Kõike seda eelnevat juttu kokku võttes oli mulle meeldivaks üllatuseks Olavi Ruitlase romaan "Vee peal". Ma mõistan, et olen ilmselt oma ülistuslauluga lootusetult hiljaks jäänud, sest romaan on juba terve aasta kriitikutelt ja lugejatelt kiita saanud. Isegi filmi hakatavat juba teose ainetel väntama! Aga mida muud lootagi teosest, mis on nõnda oskuslikult kokku sulatanud "Kevade", "Tagahoovis" ja "Teraspoisi". Ääretult raske on olla üheaegselt nii helge kui ka trööstitu, elujaatav kui ka allaandlik, nostalgiline kui ka ajakohane. Just viimane ongi Ruitlase romaani kõige suuremaks plussiks. Ajatus, nii potentsiaalse lugeja kui ka teemaderingi osas. "Vee peal" peaks kõnetama võrdselt kõiki, alates poisinolgist kuni vanaätini. Üks neist leiab teoses enda praeguse Mina, teine kunagise.

Äratundmisrõõm ongi romaani "Vee peal" edu saladuseks. See iga ilmaga Tamula järvel kala püüdev ning oma elu üle mõtisklev poiss võiks olla igaüks meist. Vaja oleks lihtsalt natuke rohkem aega, et üks hommik ärgata koos päikesega, seada sammud järve äärde, visata õngekonks vette ja mõelda. Mõelda eelmisele päevale, perele, armsamale, elatud ja veel elamata elule. Õhtu tõmmata konks välja ning minna suure saagiga koju. Isegi siis, kui sa sel päeval ühtegi kala ei püüdnud.


Andmed:
Olavi Ruitlane, Vee peal, ZA/UM, 2015, lk 200

Linke netiilmast:
Janika Kronbergi arvustus Loomingus
Peeter Sauteri arvustus Maalehes
Heili Sibritsi arvustus Postimehes
Rasmus Rekandi arvustus Tartu Ekspressis
Peeter Helme arvustus ERR kultuuriportaalis

25 august 2016

Veiko Märka - Lendas üle marmortahvli (2007)

Nalja tegemine ja selle paberile jäädvustamine on üks ääretult keeruline ja tänamatu ettevõtmine. Ma võrdleks seda teatri kaduvikku vajuva võlumaailmaga. Sarnaselt teatrile on ka nali paljuski omas ajas kinni olev ning halvasti "säiliv" kunstiliik. Olles terav ja tabav, oled päevakajaline. Olles päevakajaline, oled kaduv!

Muidugi on ajatud teemad ja teosed, millele ei tee mööda ruttavad aastad liiga ning seetõttu kutsumegi neid klassikaks. Meie huumorimaastikul on selliseks teemaks eestlaste ajalugu ja "700-aastane orjaöö". Veiko Märka on ajas isegi veel kaugemale tagasi läinud ning näiteks huumorivankri ette rakendanud Kaali meteoriidikraati. Samuti pole veel habemega naljaks muutunud Kalevipoja "kangelastegude" üle ilkumine või erinevate muinasjutusüžeede pea peale pööramine.

Kuid Tipp ja Täpp, rääkimata Kati Tootsist või Andrus Ansipist, kaotavad oma naerutamise potentsiaali iga uue päevaga. Ajaliste isikute üle saab ainult ajalikku nalja heita. Aga proovima peab! Sest läbi huumori saabki ajalik ajatuks. Vaadake näiteks Lennartit! Legendaarne mees! Ja seda paljuski tänu teda siin- ja sealpoolsuses saatnud huumorile, mis ta meile omaks tegi. Ning siinkohal suur kummardus Märkale ja kõigile teistele meie humoristidele. Teie loote meie rahvuskangelasi!

Andmed:
Veiko Märka, Lendas üle marmortahvli, Jutulind, 2007, lk 140

Linke netiilmast:
Mehis Heinsaare arvutus Eesti Ekspressis

23 august 2016

Urmas Vadi - Kuidas me kõik reas niimoodi läheme (2014)

Urmas Vadi tekstidega on mul olnud alati üks kummaline probleem. Ma ei suuda vahet teha reaalse-Vadil ja kirjandusliku-Vadil. Kõik tema tekstid saavad alguse mingist täiesti argipäevasest seigast, kus Vadil on tegevustiku käimalükkajana oluline roll mängida (Kirjanike Liiduga liitumine, kooliaegse sõbranna telefonikõne, tõlkijaga suhtlemine). Vabalt võiks need lood alata lausega: "Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest...". Tõesti tundub, et kirjanik on täiesti ausalt oma ELU paberile löönud.

Autor räägib siiralt kirjanikuks või lavastajaks olemise valudest, hirmudest ja kahtlustest. Kuid järsku tajud, et midagi on nagu valesti või nihkes. Mehel on ausad silmad, aga suunurk kisub aina rohkem kavalale muigele. Iga järgnev lugu keerab üha hoogsamalt vinti peale, kuni lõpuks hüppab suure kaarega kanalisatsiooniaugust välja õpetaja Allaberdi krapsakas kummitus. Reaalne-Vadi on järsku su kõrvalt kadunud kui vits vette. Või polnudki teda seal terve see aeg? Kirjanduslik-Vadi teeb sulle kavalalt silma ja jalutab koos Allaberdi kummitusega õhtuhämarusse, elavalt tänapäeva teatri ja kirjanduse üle vaieldes. Sina kratsid natuke aega kukalt ja sead samuti sammud kodu poole.

Kindlasti liigub kusagil Eestis ring ning ajab oma argiseid asju ka reaalne-Vadi. Ta teeb huvitavaid raadiosaateid, lavastab teatrites ja kirjutab minu jaoks väga pasliku huumoriga tekste. Kuid temaga ei pruugi ma kunagi kokku puutuda ning õlleklaasi taga "kohustusliku kirjanduse" üle arutada. Nõnda ma jäängi ootama peatset taaskohtumist ühe teise, natuke krutskeid täis, Vadiga. Meil on alati millestki rääkida! Olgu selleks tädi Anne tervis, Johni reisid või Allaberdi tembutamised.


Andmed:
Urmas Vadi, Kuidas me kõik reas niimoodi läheme, Tuum, 2014, lk 232

Linke netiilmast:
Veiko Märka arvustus Loomingus
Kaupo Meieli arvustus Sirbis
Paul Raua arvustus Müürilehes
Peeter Helme arvustus Eesti Ekspressis

21 august 2016

Mehis Heinsaar - Unistuste tappev kasvamine (2016)

Ma olen juba pikalt mõelnud, mis on see MISKI Mehis Heinsaare loomingu juures, mis mind on hakanud aastatega aina rohkem paeluma. Iga kord mõnda tema kogumikku kätte võttes ning üheskoos mööda Eestimaa suviseid (mõtte)maastikke rändama asudes, tunnen seletamatut kamraadlust kõigi ta tegelastega. Otsekui kõnniksid ammu kadunud vennaga tolmusel teel kaugel sinavate metsade poole.

Lõpuks tundub, et suutsin selle saladuslaeka lahti muukida. Tuleb välja, et minul on Heinsaare tegelastel sama arusaam ÕNNE olemusest! Proosapalas "Ülejäänud elu õnnenatuke" mõtiskleb halli argipäeva ja rutiinsesse pereellu kinni jäänud Jaan Absalom: "Aina sagedamini leidis ta end mõtlemast sellele, et õnn on pigem see, kui saab lonkida käed taskus niisama ümber alevi, lamada pärastlõunati puukuuri taga rohul ning vaadata mere poolt saabuvaid pilvi...". Just!!! Võimalus lihtsalt rahus ja vaikuses peesitada ning oma mõtetega üksi olla. Kuu peale see lõputu siblimine ning aina uute eesmärkide püstitamine ja nende poole püüdlemine. Vahel mõtlen, et poe kõrval toominga vilus istuvad ja natuke purjakil olevad onklid ongi need tänapäeva tõelised suurvaimud.

Selle eelnevalt mainitud kokkukõla tõttu oligi Heinsaare uus kogumik "Unistuste tappev kasvamine" minu viimaste kuude meeldivaim lugemiselamus. Eriti nautisin kogumiku väheke pikemaid tekste (“Ülejäänud elu õnnenatuke” & “Kui öökull huikab meid”), kus autor on sulaselgelt naudinguga lasknud oma tegelastel aina rännata mööda Eestimaa külasid ja alevikke ning kohtuda järjest pentsikumate persoonidega. Minu isiklikuks lemmikkujuks oli Mustla kandis elanud kummaline mehike, kes kirjutas kuuvalgetel öödel saksakeelseid lasteluuletusi ning pakkus külla saabunud kontvõõrale rändurile veini ja kärbseseeneomletti. Selliseid uskumatult toredaid trehvamisi oli täis kogu kogumik.

Mina kugistasin Heinsaare kogumiku alla paari päevaga. Tunnistan ausalt, et ma lihtsalt ei suutnud end tagasi hoida! Kindlasti peaks püüdma hoiduma Heinsaare üledoseerimisest. Raamatu tagakaanel võiks vabalt kirjas olla: "Üks lugu nädalas! Kaebuste või kõrvaltoimete tekkimise korral pöörduge koheselt arsti või apteekri poole!". Üks tavalisemaid kõrvatoimeid on üüratult suur soov järsku jätta kõik "oluline" sinnapaika ning mööda maanteid ja metsi rändama minna. Pärast ei tea selle kõrvatoime all kannatanud isikud, mida nad küll otsima läksid, aga üles nad selle leidsid. Olgu selleks nende elus puudu olnud Õnn, Mõte, Unistus või Jõud. 

PS: Aitäh Mehis!


Andmed:
Mehis Heinsaar, Unistuste tappev kasvamine: Jutte ja novelle, muinasjutte ja nägemusi siit- ja sealtpoolt Eestimaa teid, Menu, 2016, lk 231

Linke netiilmast:
Aivar Kulli arvustus Tartu Postimehes
Janika Läänemetsa arvustus Sirbis
Põim Kama arvustus Postimehes 
Arno Oja arvustus Loomingus

16 august 2016

Eno Raud "Kalevipoeg" (1961), Juss Piho "Kalevi kange poeg" (1995) & Kristian Kirsfeldt "Kalevipoeg 2 .0" (2010)

"Kalevipoeg" - meie rahva, kultuuri ja kirjandusloo kõige tammisem tüvitekst. Too tüvi on kohe niivõrd hirmutava diameetriga, et ainult väga vähesed pärismaalased on kunagi suutnud selle koorest kooreni läbi närida. Samas me kõik teame killukesi sellest loost ning need on aastatega ladestunud meie kultuurikihi igasse meetrisse. Siili igihaljad tarkuseterad, kolm neiukest kiva loopimas, "kalevipojad" Soomemaal möllamas või maailmameredel purjetav "Lennuk". Rääkimata viimastel kuudel taas tähelepanu keskpunkti kerkinud Tauno Kangro soovist püstitada Tallinna lahte Kalevipoja hiigelskulptuur.  Tuleb lihtsalt tõdeda, et mõni tekst ongi nii "kõikvõimas", et isegi raamaturiiulis tolmu kogudes mõjutab ta igapäevaselt meie elusid.

Saabuva kooliaasta puhul uuendasin ka mina oma tutvust Kalevi kange pojaga. Seekord läbi kolme väga eriilmelise ning eri ajastutest pärineva ümberjutustuse abil. Juba varasemast ajast tuttavatele Raua akadeemilisemale ning Kenkmaa/Piho lustilikule käsitlusele vastandas seekord end Kirsfeldti rämedakoelisem "Kalevipoeg 2.0". 

Kirsfeldti heeros on nagu mees muiste - egotsentriline alfaisane kuubis. Jorss, kelle ainsaks liikuma panevaks jõuks on peas või vändas kohisema löönud veri. Päev on tema jaoks ainult siis korda läinud, kui jõuab näitsikutega pisut mürada, naabrimehega nattipidi kokku minna või end kesvamärjukest pildituks lakkuda. Ideaalsel päeval jõuab kangelane muidugi kõiki neid tegevusi harrastada.

Oma ürgsuses ning täielikus matslikkuses ongi Kirsfeldti loodud Kalevipoeg ehk kõige lähedasem Kreutzwaldi algkujule. Raua ümberjutustuse ja algselt Tähekeses ilmunud koomiksi Kalevipoeg on ikkagi muudetud sangariks ning oma rahva juhiks. Ütleme otse välja, tegemist on küll väga halva juhiga, aga vähemalt ta üritab. Eks lapsed peavadki õppima, et reaalses elus on täiesti normaalne, kui kõik ei tule kohe välja ja vahel peksavad just omad vitsad kõige valusamini. 

Ehk tulekski koolis rahvuseepost tutvustama hakata hoopis põneva juhtimisõpiku või elulooraamatuna, mis kannab pealkirja "Kalevipoeg - 20 lugu, mida juhipositsioonil olles kindlasti MITTE teha!". Ei tohi ära unustada, et vahel on halb eeskuju parim eeskuju.

Andmed:
Eno Raud, Kalevipoeg: Fr. R. Kreutzwaldi eepose järgi jutustanud Eno Raud, Tallinna Riiklik Kirjastus, 1961, lk 88
Juss Piho, Kalevi kange poeg: F.R. Kreutzwaldi "Kalevipoja" ainetel, RE Stuudio, 1995, lk 79
Kristian Kirsfeldt, Kalevipoeg 2.0: Eesti rahva moodne eepos / Kristian Kirsfeldt Fr. R. Kreutzwaldi ainetel, Eesti Ajalehed, 2010, lk 476

Linke netiilmast:
"Kalevipoeg 2.0" ELLU's
Pille-Riin Larmi arvustus Sirbis
Rein Raua arvustus Eesti Ekspressis
Hendrik Alla arvustus Postimehes

07 august 2016

Jan Kaus - Hetk (2009)

Elatud päevad ja aastad kaovad kibekiiresti ning meie mälu segab kõik möödunu lõpuks kokku üheks tummiseks kisselliks. Kõik lapsepõlve suved, mis sai veedetud suvilas või linna betoontornide vahel moodustavad ühe mälupildi. Selles veatus mälupildis oled sa eatu poisipõnn, kes jookseb igal hommikul toauksest välja sõpradega jalgpalli või ukakat mängima. Alati sirab helesinises taevas päike ning sina oled see, kes annab naaberõue poiste üle võidu toonud väravale tsenderduse.

Teised hetked, mida mälu pingsalt säilitada püüab ja laseb aeg-ajalt otsekui kiusuks esile kerkida on "elu pöördelised hetked". Hetk, mil sa TEDA esimest korda nägid. Hetk, mil TEIE näpuotsad aralt ja pooljuhuslikult esimest korda kokku puutusid. Hetk, mil sa mõistsid, et TEILE pole määratud enam ühiseid hetki. Kuid ka need hetked võivad ajas koltuda ning muutuda ainult helgeteks tunneteks või aistinguteks, mis sinust vahel tahtmatult üle voolavad ja panevad küsima küsimuste küsimust "Aga, kui...?". 

Need magusmõrkjad mälupildid jälitavad ka Jan Kausi loodud tegelasi, kes põhiliselt uitavad ringi mööda 1980.–1990. aastate Tallinna tänavaid. Ma olen alati tänapäeva Tallinnat pidanud kirjandusliku tegevuspaigana igavaks ja ilmetuks linnaks (eelkõige võrreldes Tartuga). Kirjanduslik Tallinn on alati olnud tuhmides toonides lavadekoratsioon, mis on lihtsalt tekstile taustaks topitud. Kuskil peab tegevus ju toimuma! 

Ent Kaus muudab Tallinna üheks romaani peategelaseks, kelle elukäigule ja muutumistele ajas hakkad lugejana tõsihingeliselt kaasa elama. Minu jaoks oli Kausi loodud Tallinn otsekui vana sõber, kellega üle aastate taas kohtusime ja kadunud aegu meenutasime. Kollased kaljatünnid, Tallinna Kaubamaja katusel vilkuvad rohelised tähed, magala kortermajades undavad liftid ning igasugust inimkontakti vältivad pealinlased. Ohh, olid ajad! Suured tänud härra Kausile selle taaskohtumise korraldamise ning minu mälusalves peidus olnud minevikupiltide ilmutamise eest.

Andmed:
Jan Kaus, Hetk, Tuum, 2009, lk 208

Linke netiilmast:
Heili Sibritsi intervjuu autoriga Postimehes
Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes
Margot Tõnsoni arvustus Eesti Ekspressis

28 juuli 2016

Andrus Kivirähk - Inimväärne elu (2015)

Andrus Kivirähk tunneb ikka eestlase hingeelu ja salajasemaid ihasid. Olgu selleks teatriloo suurim lavastaja Voldemar või külajorss nimega Vana Säga. Eriti hästi tunneb Kivirähk eestlase hinge helli kohti ning teemasid, mis meile tegelikult haiget teevad ja korda lähevad. Kuid olles need teemad üle võõbanud rahvaliku huumori ning krõbeda keelekasutusega, võib lugude kvintessents osadele lugejatele hoopis kaduma minna. Naeruhoos pole midagi lihtsamat, kui naerutaja lihtlabaseks tolaks kuulutada. Kivirähka on see oht juba aastaid saatnud, kuid ta on suutnud hoiduda pajatsi rolli täielikult omaks võtmast. 

Esmapilgul tundub, et kogumikus "Inimväärne elu" läheb Kivirähk lõpuks ainult labase nalja ja roppuste peale välja, kuid paksu värvikihi all on tegelikult peidus "depressiivsetes väikelinnades" elavate inimeste traagika. Miks sõidab ainumas buss iga päev meie peatusest mööda? Miks keegi ei tule enam maale suvitama? Ainult nädalavahetusekski! Sama valus on küsimus, miks mitte homme ise selle bussi peale minna ja igaveseks siit ära sõita? Soome ehitajaks, Rootsi koristajaks või Norra strippariks. Seal on ikka parem elu kui siinses kolkas. Ainult poolearuline võib ju seda maad siin armastada ja elamisväärseks pidada. See on pime õnne, et meil veel nõnda palju lolle jagub ning nende seas leidub ka üks kirjanik, kes nendest nende keeles neile kirjutab. Kivirähk tõestab taas, et on ainult narriks muutumisest veel valgusaastate kaugusel!


Andmed:
Andrus Kivirähk, Inimväärne elu, Eesti Keele Sihtasutus, 2015, lk 80

Linke netiilmast:
Made Luiga arvustus Sirbis
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

Aarne Ruben - Nõiaprotsessid Eestis (2016)

Meil kõigil veab vahel elus viltu ja asjad ei lähe üldse paika pandud plaanide kohaselt. Sellisel juhul hakkame loomulikult ka nurjumise põhjusi otsima. Keda siis ennekõike süüdistame? Iseennast? Jumalaid? Valitsejaid? Naabreid? Õige mees vaatab ikka kõigepealt peeglisse ja tõreleb endaga. Vahel vannub ka natuke kurja ja sarjab pilve peal istuvat vanatoid. Aga eestlane süüdistab oma ebaõnnes kõigepealt naabreid, siis natuke jumalat ning seejärel kindluse mõttes veel teisi üleaedseid ka. Juba Andres teadis, et kõigis maailma hädades on süüdi Pearu, aga mitte ta enda lollid otsused ja jäärapäisus.

Aarne Rubeni aastatepikkuse töö tulemusena valminud "Nõiaprotsessid Eestis" võiks vabalt kanda ka alapealkirja "Kuidas eestlased oma naabritele (viisakalt öeldes) käkki keerasid". 16-17 sajandil ei kleebitud sulle nõia silti külge mitte selle tõttu, et sa metsas ravitaimi käisid korjamas või üht pirakat luuda omasid. Nõiaks muutusid sa juhul, kui su naabri lambatall mingil "seletamatul" kombel ära kõnges või tema laps äkki haigeks jäi. Nende sündmuste põhjustajaks olid kindlasti SINA, aga mitte asjaolu, et naabri laps poolpaljalt sügisilmadega õue peal ringi siblis. 

Nõnda oledki endalegi üllatusena järsku kohtupingis, kus üks parajalt paks saksahärra hakkab sul igasugu kummalisi küsimusi küsima. "Millises metsatukas sa esimest korda Saatanaga kohtusid ja mis kujul ta sinu ette ilmus?" "Mitu korda sa Saatanaga ühte heitsid ja kui väga sa seda nautisid?" "Palju kordi sa libahundiks käisid ja kes sind seda tegema õpetas?" "Palju sa lapsi oled ära õginud ja kellega sa oma suutäisi jagasid?" Sina istud seal kohtupingis ja mõtled, et see härra vist küll täie mõistuse juures pole, kui nõnda jaburaid küsimusi küsib. Hakkadki end kaitsma ja otseloomulikult kõiki süüdistusi eitama. 

Kuid siis astub tuppa kohtusaksa parim sõber - timukas. Tal on igasugu põnevad kaadervärgid kaasas, mis üldse sulle tuttavaid põllutööriistu ei meenuta. Järsku on su pöidlad lükatud mingitesse piludesse ja timukas hakkab suur naeratus näol kruvisid keerama. Valu muutub aina väljakannatamatumaks, kui sa tunned kuidas kruvid läbi sinu liha lõikavad ja vaikselt luudeni jõuavad. Silme eest hakkab juba mustaks minema, aga süü omaks võtmine tähendaks õhtust jalutuskäiku tuleriidale. Sa pead veel meeleheitlikult valule vastu, mis sest et kruvid on end juba su sõrmeluudest läbi murdnud. Järsku saabub kauaoodatud minestus ja õnnistatud pimedus. 

Venituspink
Ärgates leiad end lamamas lavatsil ning sa oled kätest-jalust köidetud. Märkad, et jalutsis seisev timukas hakkab jälle mingeid väntasid keerama. Sa tunned järsku oma liikmetes põrgulikku valu. Sa venid ja venid. Käed on juba õlaliigestest väljumas, kui sa teed viimasel hetkel otsuse: "Persse!!! Parem suren juba tuleriidal ning ma võtab pooled oma küla odratolgustest endaga kaasa!". Valu lõppeb vähemalt hetkeks ning järsku seisab su ees taas ei tea kust ilmunud kohtuhärra oma opakate küsimustega.

Nüüd tuleb sulle eneselegi üllatusena, et sa oled aastakümneid juba libahunti jooksnud, põrguvürsti parim sõber ja vahel isegi sea seljas Lapimaale teistele nõidadele külla lennanud. Aga kõige olulisem on see, et sa loetled ette kõik teised naabruskonna nõiad, kes täiesti juhuslikult pole sinuga just parimates suhetes. Kaika Jaan olla libahunt ja Essu Epp olla Saatana endaga lapse saanud ja Varudi Villem olla musta soku kujul kirikus kepselnud. Neile kõigile tuleks samuti tuli otsa panna!!! Kohtuhärra paneb kribinal-krabinal nimed kirja ja saadab su jumalaõnnistuse saatel välja, kus sind ootab juba kena kuhi kuivi puid. Korraks jõuad veel mõelda, et sügisese ilma kohta on täna kole palav ning järsku ongi kõik läbi.

Rubeni "Nõiaprotsessid Eestis" on üks ütlemata tänuväärt teos. Raamat, mis paneb lugeja tõdema: "Küll on hea, et ma ikka praegusesse aega sündisin! Lolluse ja mõistuse tasakaal maailmas pole ehk enam niivõrd kreenis." Samas tuleb tõdeda, et ühiskonnale "vajalik" patuoina roll pole senini kadunud. Oled sa natukenegi "normaalsuse" normidest väljas valitseb reaalne oht, et sa oled "süüdi" seakatkus, rahvastiku vähenemises ning jalkakoondise allajäämises Fääri saartele. Meie ühiskond ei julge senini peeglisse pilku heita, kuid vähemalt ei otsi me enam taskust tikke. Progress on sajandite jooksul olnud ikka tõeliselt märkimisväärne!

Andmed:
Aarne Ruben, Nõiaprotsessid Eestis, Varrak, 2016, lk 352

05 juuli 2016

I.R. Tagarian/Inga Raitar - Atlantise väravad (2016)

Kõmu on linna peal lahti pääsenud! Raamatupoodidesse olevat jõudnud meie oma "Da Vinci kood"! Sama kaasahaarav, sama närvekõditav. Eesti ulmekirjanduse uut tähtteost "Atlantise väravad" tutvustati isegi rahvusringhäälingu ühes populaarsemas telesaates. Sellise au osaliseks ikka iga uus ulmeromaan ei saa.

Mulle kingiti I.R. Tagariani "Atlantise väravad" sünnipäevaks sõnadega: "Kuulsin, et pidi olema hea raamat! Ja sulle meeldib ju ulmet lugeda.". Kui ma järgmine nädal teost loengute vahel ajaviiteks lugesin tuli üks mu lennukaaslastest kohe küsima: "Kuidas on? Ma kuulsin, et pidi hea olema.". Mina ei osanud kippu ega kõppu kosta, sest olin alles lõpetamas kolmandat peatükki ja lõplikku otsust teose kvaliteedi osas polnud ma veel jõudnud teha. Kahjuks ei tulnud mul kohe pähe küsida, kus ta sellist kiitust kuulis. Ühtegi arvustust polnud ju selleks hetkeks teose kohta veel ilmunud. Mõtlesin, et võsaraadio üürgab ikka vist eriti valjusti üle Eesti. Hakkasin kohe suurema huviga edasi lugema. Las ikka tekst ise tõestab oma headust!

Nüüdseks on kõik peatükid loetud ja tekst on oma põhiseadusest tuleneva sõnaõiguse saanud. Ütlen alustuseks, et minu seekordset lugemiselamust mõjutas väga Elara "Hingede mäng", mille olin lõpetanud just enne "Atlantise väravaid". Nimelt näitas kontrastiefekt taas oma võimu. Peale "Hingede mängu" tundub vist iga raamat maailmakirjanduse tippteosena. Samasse kategooriasse tahtsin ka "Atlantise väravad" alguses liigitada, kuid peagi kaotas illusoorsus oma mõju ning mu tajumeeled said taas parlanksi. 

Minu peamine etteheide "Atlantise väravatele" on see, et teos pole piisavalt filmilik. "Atlantise väravates" jooksid kõik kaadrid otsekui aegluubis. Kordagi ei tekkinud tunnet, et peategelaste või nende "püha ettevõttega" võiks midagi halvasti minna. Natuke nende suunas tulistati ja paar pommi plahvatas, aga ma teadsin juba enne päästikule vajutamist, et tegemist on paukpadrunitega. Tegelikult ei tekkinud mul kordagi tunnet, et see seiklus isegi peategelastele eriti korda läheb. Valdavaks jäi siiski suhtumine: "Kui keegi teine maailma päästma ei söösta, siis eks me tee selle ise ära.".

Autor on kõvasti šnitti võtnud Dan Browni stiilist: lühikesed peatükid, pidev keskkonna vaheldumine, magnetiliselt üksteise poole tõmbuv uurijatepaar, salaorganisatsioonid, vandenõuteooriad ja muidugi on maailmalõpuni jäänud loetud päevad. Aga romaan võtab end kõige selle keskel liiga tõsisena ja püüab mulle kogu seda lugu alternatiivajaloolise tõena pähe määrida. Romaan on paksult täis (alternatiiv)ajaloo- ja arheoloogiaalaseid hüpoteese ja "tõestatud fakte". Tegevuse kulgedes muutuvad need aina enam ballastiks ja pidurdavad pidevalt faabula kulgu. Keegi ei vaidle neile ju nagunii vastu, mis sa neist nii tulihingeliselt tõestad. Selleks on teised raamatud!

Lõpetuseks küsiksin palju meil neid "valguse neitsisid" eesti kirjanduses nüüd juba on? Kas iga maailma päästev isik peab ikka olema eesti sugu? Huvitav, kas lätlastel on oma romaanides alati maailma saatust enda käes hoidev isik lätlane või äkki hoopis serblanna. Kõik rahvad ei saa ju nõnda enesekesksed olla?! Aga eestlased ongi ju üks äravalitud rahvas ja kogu maailma saatus sõltub ainult meie viitsimisest. Vähemalt meie raamatud on sellist soovmõtlemist täis.

PS: Vigu nagu sigu! Keeletoimetaja teenigu oma palknumber ikka ausalt välja!

Andmed:
I.R. Tagarian/Inga Raitar, Atlantise väravad. Iidsete triloogia 1. raamat, Legend, 2016, lk 416

22 juuni 2016

Marko Kaldur - Salapärane Eesti (2016)

Kuidagi ei taha praegused põlvkonnad vanarahvale alla jääda! Temaatikad on viimaste aastakümnetega küll muutunud, kuid pärimussalv aina paisub ja paisub. Ufode baasid, haldjarajad, Nõukogude armee salaoperatsioonid, energiasambad ja salapärased metsamajad. Terve Eesti on täis kummalisi paiku, mille kohta räägitakse veelgi kummalisemaid lugusid. 

Nälg vandenõuteooriate ja alternatiivsete tõdede järgi on ju aina kasvanud. Mis ikkagi juhtus parvlaevaga Estonia? Kas FSB omab Eestis vaikunes olevat "viiendat kolonni"? Kelle heaks töötab tegelikult Eerik-Niiles Kross? Marko Kaldur on rännanud mööda Eestimaad ning kuulanud ja kirja pannud lihtsate inimeste lugusid/teooriaid. Vahel võib külapoe esisel pingil palju targemaks saada, kui ülikoolis auditooriumis tagumikku nühkides. 

Panen kirja ka ühe omapoolse loo, mis minu arvates sobiks suurepäraselt sellesse kogumikku:

Kõik tallinlased teavad, et kui tahad veel tänase templiga kirja teele panna, siis tuleb kiri viia peapostkontori ees olevasse postkasti. See tühjendatakse viimasena kogu vabariigis. Üksvahe oli minu igaõhtuseks kohustuseks seda postkasti tühjendada ja viimastele kirjadele tempel peale lüüa. 

Ühel külmal ja vaiksel talveõhtul lippasin ma postimaja trepist alla, et maja eest olevast postkastist kirjad kiiresti ära tuua. Hakkasin just postkasti võtmega avama, kui äkki kõnetas mind inglise keeles(!!!) ei tea kust ilmunud mees.

"Sorry! Do you see that strange light in the sky? The one that's moving?!"

Ma olin täiesti kohkunud ja ei osanud muud öelda kui: "It's probably an airplane. The airport is quite near you know."

Tema vastu: "No! See, it's not moving on a straight line!"

Mina omakorda: "Then it's probably a helicopter."

Tema jälle: "It can't be a helicopter. It's too high and moving to fast."

Mina, hakates vestlusest tüdinema, kummardan postkastist kirju võtma ja vastasin juba naerdes: "Then it must be a UFO!"

Olles taas pilgu tõstnud, olin kesköisel tänaval ihuüksi. Tundmatust mehest ei kippu ega kõppu. Järsku tajusin, et olen juba jupp aega väljas -15 kraadise külma käes olnud ja ruttasin sisse tagasi.

Kes oli too inglise keelt kõnelenud mees ja mida tegi ta südaööl Lasnamäe tühjal tänaval, jäigi mulle selgusetuks. Hiljem ei suutnud ma isegi tema välimust meenutada. Ainult, mida ta küsis ja mis keeles.

Andmed:
Marko Kaldur, Salapärane Eesti, Tammerraamat, 2016, lk 215

Linke netiilmast:
Tiia Linnardi arvustus "Põhjarannikus"

20 juuni 2016

Merca/Merle Jääger - Jututulbad/Storypillars (2015)

Endine punkar on hakanud luuletuste asemel etnopunki kirjutama!?!? Sehr gut! Nõnda positiivselt olin ma häälestunud võttes kätte Merca uut kogumikku "Jututulbad". Aga lugedes selgus, et mitte ainult etnopunki. Merca on rammu katsunud ka teiste ulme alamžanritega. Natuke kosmilist, tibake unenäolist ning sõrmeotsas on puistatud ka sutsu muinasjutulist lähenemist. Ühesõnaga ühekülgsuses kindlasti kogumikku süüdistada ei saa, aga kahjuks tuli tõdeda, et suures taseme kõikumises küll.

Selgelt on kogumiku tugevamad tekstid mahult pikemad lood ("Kelle uni see on?" ja "Manadus"), kus süžeel ja tegelastel on lubatud kasvada. Punki ja mängulisust oli samuti neis lugudes kõige rohkem. Lugejana tunnen kohe ära, et nende lugude juures oli kirjanikul kindel soov ja sisemine tõuge neid kirja panna. Lustiga kirja pandud lugu on ka lust lugeda! Kogumiku lühemad lood jätsid pigem külmaks ning unusid pea kohe. Tahtmatult tekkis mõte, et tegemist on lihtsalt täitelugudega, mille abil kogumiku maht trükikõlbulikuks kasvatati. Raamatu vahele on lisatud ka juttude tõlked inglise keelde, mis jätavad sarnase mulje.

Kokkuvõttes võibki öelda, et korraliku autorikogumiku mõõtu "Jututulbad" välja ei anna. Oleks tulnud lasta tekstil sahtlis veel natuke laagerduda ja hiljem paar tüsedamat juttu juurde pookida. Hetkel on tegemist siiski jutupilbaste, mitte jututulpadega.

Andmed:
Merca, Jututulbad/Storypillars, Fantaasia, 2015, lk 262

Linke netiilmast:
Leila Tael-Mikešini arvustus Reaktoris

06 juuni 2016

(:)kivisildnik - Olovernes (2015)

(:)kivisildniku iseloomustamiseks sobib suurepäraselt ingliskeelne väljend: "He always delivers!". Kui küsite, mida ta täpsemalt deliverdab, siis lühike vastus oleks - mõistusevastast mõttelendu. Vahet ei ole, kas väljundiks on luuletus, poeem, haiku, arvamusartikkel või näidend. Nagunii ütleb ontlike kaaskodanike arvates (:)kivisildnik midagi täiesti ebakohast ja sünnitut. Kindlasti kirtsutavad sajandivanused preilnad ka "Olovernese" peale ninasid ja karjuvad: "Fuiii! Kuidas ta seda endale lubab!".

Tegelikult on selles kogumikus lihtsalt (:)kivisildniku tulevikuvisioonid. Üks näidendi ja teine filmistsenaariumi vormi valatult. Kas tegemist on utoopiate või düstoopiatega jäägu juba iga lugeja otsustada. Mina kirjaniku loodud feministlikus maailmakäsituses just elada ei tahaks.

Muidugi keerab (:)kivisildnik kõigile oma mõttekäikudele viis vinti peale ning valab need ka vere ja seemnevedelikuga üle. Nii kindluse mõttes! Äkki muidu pööbel ei loegi. Aga skandaalset teksti loetakse kohe kindlasti. Olgu see tekst kui tahes halb. Juba Marie Under kasutas seda surematute kirjanike tarkusetera.

Kehvakesed on "Olovernese" mõlemad tekstid kohe kindlasti ning asja ei paranda sugugi ka voolavad vereojad ja karatekadest nunnad. Mõne vaimukuse üle saab küll naerda ja paar teravat torget tabavad märki, kuid kokkuvõttes jääb neist siiski väheseks ning ma jään ootama järgmisi (:)kivisildniku mõistusevastaseid mõttelende.


Andmed:
(:)kivisildnik, Olovernes: Kaks vaadet elule, Jumalikud Ilmutused, 2015, lk 160

01 juuni 2016

Elara/Ülle Pihlak - Hingede mäng (2015)

Vahel, kui külastan kesklinna suurt raamatukogu, lappan ma kiiresti laenutatava teose kõik riiulis olevad eksemplarid läbi. Nimelt ma otsin raamatut, kuhu eelnev lugeja on märkmeid teinud. Küsimärgid, hüüumärgid, alla joonitud laused või lõikude kõrvale kirjutatud salapärased mõttevälgatused. Oli eelmine laenutaja armunud üliõpilane, kaugsõidukapten või turul kurke müüv tädike? Kes on see inimene, kellega sul on suure tõenäosusega raamatute osas sarnane maitse? Vahel on täitsa põnev lisaks raamatu lugemisele ka sellist äraarvamismängu teha.

Ehk mõtlete nüüd, miks seekord minu poolt selline kummaline algus? Põhjuseks on romaan nimega "Hingede mäng". Nimelt oli raamatusse kritseldatud küsimärkide ja hüüumärkide uurimine kõige põnevam osa minu seekordsest lugemiskogemusest. Mida ta selle küsimärgiga mõtles? Mis oli selles lauses tema jaoks nõnda olulist, et see tuli alla joonida? Ja lõpuks küsimuste küsimus: "Kas ta suutis selle raamatu tõesti läbi lugeda?". Jah, ta suutis!!! Veel viimastel lehekülgedel oli hariliku pliiatsiga tehtud salapäraseid märkmeid. Ma kummardan maani selle masohhistist kurgimüüja ees!

"Hingede mäng" on suurepärane näide sellest, miks maailm vajab kirjastajaid ja toimetajaid. Kui kõik kirjastused on sinu romaani tagasi lükanud, siis ei ole asi enam neis, vaid sinu kirjutatud "šedöövris". Tõenäosus on ikka väga väike, et su sahtlis seisab uus Oskar Lutsu "Kevade" või  J.K. Rowlingu "Harry Potteri" esimene köide. Tammsaare ütles tõesti, et iga haritud inimene võiks vähemalt ühe romaani kirjutada - romaani iseenesest. Kuid kusagil ei ütle ta, et see romaan peaks kohe kindlasti ka avalikkuse ette jõudma. Jätke ometi meelde, et kõik kirjutatud raamatud ei pea ilmavalgust nägema!!! Neile tegelikult meeldib sahtlipõhjas vanaduspõlve veeta ja vaikselt tolmu koguda. Nemad teavad, kus on nende koht. Kahjuks nende loojad ei tea seda.


Andmed:
Elara/Ülle Pihlak, Hingede mäng, Business Prana Consulting Group, 2015, lk 283

30 mai 2016

Meelis Friedenthal - Inglite keel (2016)

Mõtlesin kohe mitu päeva, kuidas Meelis Friedenthali uut romaani enda jaoks defineerida. Raamatu tagakaanel olev tutvustus kirjeldab romaani natuke müstilise põnevikuna, kust leiab ka tundliku armastusloo, omajagu Tartu linna ajalugu ning tibake filosoofilisi arutelusid. Need osised on tõesti romaanis olemas ja väga hästi kokku segatud. Kuid minu jaoks on "Inglite keel" ood raamatutele. Muidugi ka paberile, trükikunstile, kirjasõnale ja keelele, kuid kokkuvõtvalt siiski raamatutele. 

Friedenthal on püüdnud (küllaltki edukalt) jälgida oma romaani kirja pannes ühe selle tegelase õpetussõnu. Academia Gustaviana professor Salomon Maius ütleb nimelt järgmist: "Õige raamat peab aga kõiki meeli arvestama - absoluutselt kõiki, ma kordan!". Friedenthal alustas selle tõe tagaajamist juba romaanis "Mesilased" ning nüüdseks on see tõesti tema lipukirjaks saanud.

Lisaks torupillijorina kuulamisele ning kevadises Tartus ringi siblivate tudengineiude jälgimisele, puudutame ka oma näppudega sajandeid vanu köiteid, maitseme toomkiriku tornis tigehaput veini ja kirtsutame nina, kui ajame jalga kopituse järgi lõhnavaid dressipükse. Selleks, et mõista tegelase motiive ja otsuseid, peab lugeja kurssi viima kõigega, mis tegelast ümbritseb ja tema meeli mõjutab. Väline maailm mõjutab meid ju igal hetkel!

Selles avardatud meeltega teoses on "liikumatuks liigutajaks" üks vana arhiiv, mis ilmub juhuslikult välja ühe kummalise torupillimängija talus. Arhiiviga seotud niidid viivad tagasi lausa 17. sajandisse ning mängu tahavad kangesti tulla ka üleloomulikud jõud. Kas on üldse olemas juhuslikke kokkusattumusi? Kes on too salapärane torupillimängija? Kas on kurja hingega raamatuid? Ja lõpuks, kas kirjanik peabki kõigile neile küsimustele vastama või vastamata jätmine ongi juba vastus?

Andmed:
Meelis Friedenthal, Inglite keel, Varrak, 2016, lk 208

Linke netiilmast:
Toomas Raudami arvustus ERR'i kultuuriportaalis

20 mai 2016

Tiit Tarlap - Äraneetute pärijad (2015)

Kui võtta praeguse põlvkonna helgemad pead, saata nad ajas tagasi umbes 5000-6000 aastat ning teha nende missiooniks esimese humanistliku kõrgtsivilisatsiooni loomine, kas me saaksime omale parema inimkonna ajaloo? Sõdade, tapatalgute ja massimõrvade vaba ajaloo? Või on konfliktiihalus meisse lihtsalt sisse kodeeritud? Kas me olemegi juba loomult vennatapjad? Need küsimused paeluvad nii Tiit Tarlapit kui ka tema romaani "Äraneetute pärijad" peategelasi. 

Tarlapi romaanis ei tulda küll inimkonda juhtima ja "aretustööd tegema" mitte kaugest tulevikust, vaid tähtede tagant. Planeedi Urr asukad urfüüdid saadavad biomehhidest ja robotitest koosneva uurimisrühma Maale siinset arengut juhtima ja tarkuseterasid jagama. "Isetuks" eesmärgiks on proovida panna inimkonda vältima urfüüdide poolt tehtud vigu, mis on viinud nende planeedi ja kultuuri vaikse hääbumiseni. Ei mingit himu teie loodusvarade järele!!! Ainult hea tahe!

Aga, va lollakad inimesed, ei taha kuidagi hääd nõu kuulda võtta! Nemad aina mürgitaks ja pussitaks üksteist. Vallutaks naaberalasid ja kuhjaks mammonat kokku. Ei taha nad akvedukte ehitada ega näljahädas naabreid aidata. Nende pärast las kärvaku maha, saabki omale uued karjamaad. Sellise mentaliteediga asuvadki võitlusesse taevased ehk Põhja-Euroopast kokku kogutud lapsed, kes biomehhide abil ja õpetusel kasvatati inimkonna uuteks juhtideks. Kuid peagi selgub, et huntide seas peab õppima kiiresti ka nende moodi ulguma. Hea tahte missioon on juba eos läbikukkumisele määratud.

Tarlap on sarnast kriitikat inimtsivilisatsiooni suhtes väljendanud nüüd mitu romaani jutti. Ma ei ütle, et tema mõttekäigud ja kriitika vale või tüütav oleks, kuid seekord oli see lihtsalt tõeliselt igava faabula sisse pakitud. "Põnevaks" läks tekst alles viimasel sajal leheküljel, kui kogu planeeti tabas hiiglaslike mõõtmetega looduskatastroof ja tegelased pidid jutustamise asemel ka reaalselt tegutsema hakkama. Lugeja, kelle jaoks on "Äraneetud pärijad" esmaseks kokkupuuteks Tarlapi või üldse eesti ulmega võib see päris traumeeriv kogemus olla. Tavaliselt soovitan ma kodumaist kirjandust eelistada, aga seekord võtke pigem kätte mõni Graham Hancocki teostest ja saate palju parema lugemiselamuse osaliseks. Eesti ulmele seekord kahjuks siit nulliring.

Andmed:
Tiit Tarlap, Äraneetute pärijad, Varrak, 2015, lk 327

Linke netiilmast:
J.J. Metsavana arvustus Reaktoris