Janka Lee Leis - Vihmasaatjad (2012)

"Vihmasaatjaid" hakkasin ma lugema pelgalt ühel põhjusel - raamatu kaanele oli kleebitud kollane kleebis kirjaga "Romaanivõistluse võidutöö" (kirjastuse Tänapäev 2011. aasta romaanivõistlus). Ma olen ikka lugenud korraliku kuhila erinevate romaanivõistluste vahendusel trükki jõudnud raamatuid. Küll võidutöid kui ka ainult äramärkimist leidnud tekste. Küll 1920-30 aastate Looduse romaanivõistluste töid kui ka nüüd Tänapäev eestvõttel toimuva konkursi premeerituid. Seda kõike arvesse võttes ütlen ausalt, et ma pole nii kehva võidutööd, kui "Vihmasaatjad" enne lugenud.

"Vihmasaatjad" on iseenesest täiesti korralik "naistekas", kus näpuotsatäis suurt armastust, murtud südameid ja selle "Õige" leidmist. Keskealiste Nora ja Joonase eelmised suhted jooksevad karile, ametist saavad vabatahtlikult/sunniviisiliselt lahti ning kogu senine "suur plaan" hakkab allamäge veerema. Veereb seni, kuni jääb mõlema puhul Saaremaa väikeses rannakülas seisma. Seal ristuvad nende sassis eluteed. Nutetakse natuke, naerdakse natuke, armutakse natuke. Lõpuks mõistavad mõlemad, et koos on elus ikka lihtsam hakkama saada, kui üksi. Teada tuntud tõde - kaks pensionäri saavad mõlema pensionist ju täitsa korralikult ära elatud. Vaikne vegeteerimine alaku!

"Vihmsaatjad" on suurepärane näide sellest, et alati ei ole tarvis I preemiat välja anda. Kui konkursile saabunud ligi 50 käsikirjast osutus see parimaks, siis tekib tahtmatult küsimus, millised need teised veel olid?!? Iga romaanivõistlus ei peagi meile tooma uut Ristikivi, kuid mingid normid ja standardid peaksid ikka olema kestvad. Kunsti suurim vaenlane on madalale seatud sihid!

PS: Oleme alustamas pikka rännakut kodumaale. Raamatute lugemine ilmselt ei kannata, sest raamatud on paremuselt teised reisikaaslased. Kuid uute blogipostituste üles riputamine võib mõneks ajaks muutuda katkendlikuks. Külluse- ja põuaperioodide vaheldumine on ilmselt uueks märksõnaks.

Andmed:

Janka Lee Leis, Vihmasaatjad, Tänapäev, 2012, lk 248

Linke netiilmast:

"Vihmasaatjad" ELLU-s

Tauno Vahteri intervjuu autoriga Raamatus

Ain Kaalep - Kodu kõikjal kaasas (2013)

Pärast Jaan Krossi lahkumist on Ain Kaalepist saanud meie kirjanduse grand old man. Tema mõttelend on üheaegselt nii avar kui ka sügav. Kuubast Tadžikistanini ja antiikkirjandusest vabavärsini. Kaalep on pärit kadunud maailmast, kus inglise keel ei olnud veel lingua franca ning ladina või kreeka keele oskust võeti iseenesestmõistetavusena.

Kaalepi ja tema eakaaslaste kohta on tihti öeldud, et nendest hõngub Wabariigi aegset vaimu. Nemad pärinevad teistsuguse kasvatusega kodudest. Nõukogude perioodil austati ja peljati selliseid kodusid üheaegselt. Tavaliselt oli sellise kodu mõni liige saadetud 25+5 aastaks vahetusüliõpilaseks Siberisse. Seal lubati imperialistliku Euroopa kultuurikiht maha pesta ja temast pidi saama eeskujulik nõukogude inimene. Kahjuks vedas ka ilmeksimatu kommunistlik süsteem vahel alt ja osad kodumaale tagasipöördujatest oli ikka veel eurooplased.

Astrid ja Ain Kaalep 2010. aastal oma kodus Elvas.

Ain Kaalepi kohta on eurooplane või eestlane kindlasti vähe öelda. Tema puhul on tegemist siiski maailmakodanikuga. Ta tunneb end koduselt nii kristlikus Euroopas kui ka muhameedlikus Kesk-Aasias. Maailmakodanik ei ole isik, kes oskab mitmeid keeli ja on palju reisinud. Ei, maailmakodanikuks kvalifitseerub hoopis inimene, kes loob uusi tutvusi igas maailma nurgas ja kellel on kõigiga millestki rääkida. Olgu nendeks või Avignonist pärit neiud Moskva tänavanurgal.

Kogumik "Kodu kõikjal kaasas" on selliseid väikseid tutvusi täis. Tuttavaks saadakse nii türgi luule, armeenia teatri kui ka Charles Baudelaire'i endaga. Kiire visiit tehakse ka Viktor Kingissepa konspiratiivkorterisse. Ain Kaalep teeb teid paljude maade ja erinevate kultuuridega teretuttavaks, kuid kestvate sõprussidemete loomine jääb juba teie endi ülesandeks. Exempla docent!

Andmed:

Ain Kaalep, Kodu kõikjal kaasas: mitme aastakümne kirjutisi, Tänapäev, 2013, lk 247

Linke netiilmast:

"Kodu kõikjal kaasas" ELLU-s

Brita Meltsi arvustus Loomingus

Mathura arvustus Keeles ja Kirjanduses

Tiit Pruuli arvustus Vikerkaares

Aivar Kulli arvustus Postimehes

Rein Veidemanni arvustus Postimehes

Mari Kleini arvustus Õpetajate Lehes

Indrek Hargla - Suudlevad vampiirid (2011)

Külastades Apollo või Rahva Raamatu kodulehekülgi ning trükkides otsinguaknasse "Hargla", saame tulemuseks üpriski pika loetelu (e-raamatud jätsin nimme otsingust välja!). Igati loogiline tulem, sest Hargla näol on tegemist meie enim loetud ja produktiivseima (ulme)kirjanikuga. Aga kahjuks on enamuse otsingu tulemusel arvutiekraanile kuvatud teoste taga märge "Läbi müüdud" või "Toode pole saadaval" (erandiks on suuremate trükinumbritega apteeker Melchiori ja Süvahavva seeria raamatud).

Indrek Hargla varasemasse loominguperioodi kuuluvad raamatud on muutunud tõeliselt rariteetseteks ning osadele bibliomaanidele isegi kinnisideeks. Näiteks "French ja Koulu" on üks enim taga otsitud teoseid Raamatukoi kaupluses. Ootejärjekord sellele raamatule on isegi pikem, kui silmaarsti vastuvõtule meie haiglates. Isiklikult seisin paari aasta eest sama probleemi ees ja otsustasin "erakliiniku" kasuks. Postitasin ulmefoorumisse kuulutuse, et maksan 50 eurot lahkele müüjale koheselt peo peale. Nädala pärast oli "French ja Koulu" mu raamaturiiulis ning turutõrgetest kaarega mööda mindud.

Apteeker Melchior ja katustel tantsija

Turul valitsevat nõudlust on mõistnud ka Ajakirjade Kirjastus, kes on müügile paisanud uue laadungi kogumikku "Suudlevad vampiirid". Esmakordselt 2011. aastal trükivalgust näinud kogumik sisaldab kokkuvõtet ja läbilõiget Hargla viimaste aastate loomingust. Raamatus on uusi ja ka varem trükis ilmunud ulmetekste ("Suudlevad vampiirid", "Raudhammas"), samuti Melchiori sarja apokriivad ("Katustel tantsija", "Zarieli raamat"). Lisaks leiame kogumikust ka hulga vihjeid kirjaniku varasematele ja hilisematele teostele (Surmatagune koda, folklorist Roomas Kingu, palveränd Santiago de Compostelasse). Samuti tundus mulle, et novelli "Minu päevad Liinaga" peategelane Rainari on "Süvahavva" Peebu hingesugulane ja osaliselt ka kaaskannataja.

Nagu eelpool mainitud sisaldab "Suudlevad vampiirid" ka 2009. aastal Harglale Tuglase novelliauhinna toonud novelli "Minu päevad Liinaga", mis ilmumise ajal ulmefännide seas omajagu vastuolu ja segadust külvas. Põhiliseks  küsimuseks oli tollal kas seda novelli saab üleüldse liigitada ulmekirjanduseks. Hargla annab sellele küsimusele jaatava vastuse paralleeltekstiga "Tema päevad Liinaga", kus saame paljudele hämaraks jäänud seikadele vastused (kleidivöö, Aat, Liina "võimed"). Liina-jutte tulekski võtta kaksikteosena ja nõnda neid ka lugeda. Uutmoodi lugemiselamuse saamiseks soovitan, aga esimesena lugeda hoopis "Tema päevad Liinaga". Suhtumine novellide erinevatesse tegelaskujudesse muutub tunduvalt.


Kokkuvõtvalt võib öelda, et "Suudlevad vampiirid" on suurepärane esinduskogumik, mis annab ülevaate Hargla viimaste aastate suundumustest. Ulmefanaatikud saavad korraliku annuse eestimaist ulmet ning seni ainult Melchiori tegemistele kaasa elanud lugejatel on võimalus tutvuda Hargla teiste tegemistega. Loodame, et varsti ilmestab "Suudlevaid vampiire" taas märge "Toode pole saadaval".

Andmed:

Indrek Hargla, Suudlevad vampiirid, Fantaasia, 2011, lk 432

Linke netiilmast:

Fagira D. Morti arvustus Eesti Päevalehes

Ene Kallase arvustus Reaktoris