August Gailit - Rändavad rüütlid (1919)

August Gailitit teatakse ja tuntakse eelkõige, kui üht kirjandusrühmituse Siuru liiget ning romaanide „Toomas Nipernaadi“ ja „Ekke Moor“ autorit. Mõnele tuleb ehk tuttav ette ka romaan nimega „Karge meri“, mille põhjal Arvo Kruusement 1981 aastal mängufilm väntas. Võib-olla suudetakse fotodelt ära tunda ka Gailiti isik, sest oma pilvedesse ulatuva kiilaka peanupuga on ta vägagi silmatorkav kuju eesti kirjanike seas. Ilmselt tavalugeja teadmised Gailitist sellega piirduvadki.

Kahjuks on täiesti unustusse vajumas novellist Gailit. Just lühiproosa kaudu jõudis noor Gailit eesti kirjandusparnassile ning tuntus romaanikirjanikuna saabus alles 1930ndatel aastatel. Remargi korras olgu öeldud, et oma romaane kirjutades tegi Gailit oma loomingutee lõpuni ikka natuke sohki ka. Alatihti meenutavad tema romaanid pigem novellikogusid, millele on lihtsalt üks läbiv tegelane („Ekke Moor“) või tervikmuljet loov taust („Kas mäletad, mu arm?“) Eks kanna ju autori kuulsaim romaan „Toomas Nipernaadi“ alapealkirja „romaan novellides“. Gailitile ilmselt meeldis vahel lihtsalt enda rõõmuks ja kolleegide ärritamiseks romaanikirjaniku maski kanda. Mis on täiesti mõistetav, sest romaanidel on alati olnud paremad müüginumbrid, kui novellikogudel.

Ado Vabbe illustratsioon novellile "Öine teekond"

Kaks märksõna iseloomustavad novellikogu „Rändavad rüütlid“ kõige paremini – ekspressionism ja maailmasõda. Kogumik on kantud sõjakoledusest, sõjatüdimusest, sõjaväsimusest, sõja irreaalsusest, sõja jõhkrusest, sõja mõttetusest ja sõja jätkuvusest. Kõigis novellides on kadumas usk inimkonna headusesse ning maad on võtnud maailmalõpu meeleolud. „Kultuurrahvastelt“, kes on aastaid ohjeldamatus hulluses üksteiselt aadrit lasknud, ei saa ju oodata uue ja parema maailma ülesehitamist. Õhtumaad on end diskrediteerinud! Kristlus on end diskrediteerinud! Demokraatia on end diskrediteerinud! Uueks prohvetiks ja tõekuulutajaks on Saatan. Suure kiusaja auks kestab igavene pidu ja pillerkaar, kus käsikäes tantsivad nunnad ja pajatsid, neitsid ja sead, Katk ja Surm. Ainus võimalus selles kollases hullumeelsuses ellu jääda on end igaveseks ajaks purju juua. Juua, kuni saabub deliirium ning sinu ümber hakkavad ringtantsu mängima sinised kuradikesed. Peab ainult lootma, et kord lõppeb viina ja püssirohi ning saabub kauaigatsetud pohmell. Ühel hommikul peavad ju kahurid vaikima ja saabuma hetk, millal saame oma miljonid kirstud Kabelimäest vuta-vuta üles viia.

Ado Vabbe illustratsioon novellile "Merilind"

„Rändavad rüütlid“ on otsekui maal pealkirjaga „Tagalas“ või „Pidu katku ajal“. Pildil näeme tantsuhoos kokotte, purupurjus hangeldajaid, irvitavaid poliitikuid, üürgavaid näitlejaid, iharaid kirikuõpetajaid ning näljast ulguvaid koeranärakaid. All paremas nurgas ei hoia lipukest mitte lammas, vaid sinine Saatan, kelle fosforläikega silmad jälgivad heakskiitvalt ümbrust. Sellise unenäolise teosena on „Rändavad rüütlid“ suurepärane pilguheit Esimese maailmasõja ja Vabadussõja perioodil inimese hinges valitsenud hirmudele ja lootusetusele. Ega Siuru polnud ainult sirelid ja pitsvahuga kleidid. Siuru oli ka siniseid sigu sünnitavad nunnad ja fosfortõbe levitavad madrused. Kahjuks kipume liiga lihtsakäeliselt unustama Siuru „koledamat“ poolt.

Andmed:

August Gailit, Rändavad rüütlid, Odamees, 1919, lk 212

Linke netiilmast:

„Rändavad rüütlid“ Kreutzwaldi sajandi kodulehel