05 mai 2015

Enn Vetemaa - Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus (2011)

Ühiskondades tõusevad alati esile omad arvamusliidrid ja seda olenemata valitsevast riigikorrast või aastanumbrist. Tegemist on  loomuliku protsessiga, sest inimesed on iidamast-aadamast peale otsinud eneste seast karismaatilisi eestkõnelejaid, kes neile Elu nimelises labürindis teed juhataksid. Enamus arvamusliidritest jäävad kinni oma aega ning kuulsuseoreool on kahjuks kiire hajuma (ainult üksikud saavutavad surematuse ja seda enamuses negatiivses võtmes).

Sarnane saatus tabas ka akadeemik Gustav Naani, kelle nimi on ilmselt meie nooremale põlvkonnale täiesti tundmatu. Enn Vetemaa üritab oma romaanis lugejateni tuua Naani mitmetahulise eluloo ning natuke taastada ka akadeemiku tuhmunud aupaistet. Raamatu vundamendiks oli Vetemaal Erki Aulega kahesse kirjutatud samanimeline näidend Naani elust. Samuti jäi näidendit kirjutades üle terve hunnik materjale, mis nüüd romaani sisse kirjutati.

Kohati lööb näidendil põhinemine tugevalt välja ning jätab teose stiilist üpriski hüpliku mulje. Raamatus on tegelikult ainest mitmeks eraldiseisvaks teoseks (EKP KK VIII pleenum, "kodanlike natsionalistide" tikutulega taga otsimine Kirjanike Liidus,  40 kiri, "kuldsed kuuekümnendad"), mida siin on proovitud Naani tegelaskuju abil kokku traageldada. Katse kõiki neid ajaloosündmusi põhjalikult käsitleda varjutab Naani eluloo, sest vahel möödub kümneid lehekülgi ilma kordagi peategelast kohates. Lugeja ülekuhjamine erinevate materjalide ja tegevusliinidega viib lihtsalt romaani tempo alla ning osutab kokkuvõttes karuteene raamatu kangelasele. Vetemaa oleks võinud rahulikult kirjutada eraldi seisva romaani "vennatapusõjast" Kirjanike Liidus 1950 aastatel ja nõnda kärpida käesolevast teosest oma sada lehekülge. Mina oleksin mõlema romaani potentsiaalne lugeja.

Gustav Naani puhul tuleb paratamatult pähe küsimus: "Milliseks oleks akadeemiku elusaatus ja seisukohad kujunenud, kui ta poleks 1919 aastal sündinud mitte Vladivostoki lähistel, vaid näiteks Põlvamaal?". Naanis oli vastuvaidlematult peidus talent, mis oleks esile kerkinud iga riigikorra ajal. Akadeemik arutab mitut puhku romaanis oma "kodumaa probleemi" üle. Kas kodumaa on sinu sünnimaa või isamaa? Naani puhul kaldus vastus pigem sünnimaa poole, sest tema asus elama ju okupeeritud isamaale ning see oli juba hoopis teine kultuurikeskkond ja rahvas. Väikest Eesti Wabariiki ja tollast ühiskonda ei mõistnud Naan tegelikult kunagi. Suure Nõukogude Liidu eesrindlikud kasvatusmeetodid olid teinud oma töö eeskujulikult.

Naan jäi elu lõpuni kahe vastandliku pooluse vahele seisma. Venelastele oli ta eestlane, eestlastele mitte päris oma. Parteile oli ta häiriv liivatera hammasrataste vahel, haritlaskonnale ikkagi parteisõdur ja kommunist. Naan tahtis üheaegselt olla nii intelligentsi päikesepoiss kui ka partei hall kardinal. Ta soovis mõlemat, olla Võim ja Vaim.

PS: Olles ise tõsine olümpiamängude fanaatik leidsin Vetemaa romaanis ühe päris tõsise faktivea, kui autor räägib meie sportlaste edust Moskva suvemängudel: "Kes siis veel? Jah, Stukolkin. Siinsamas Tallinnas, purjetamises, Ivar Stukolkin, mitte Ivan - eesnimi on niisugustel puhkudel oluline!". Stukolkin tuli olümpiavõitjaks siiski 4x200 meetri vabaujumises ja lisaks võitis ta 400 meetri vabaujumises ka pronksmedali.


Andmed:
Enn Vetemaa, Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus, Tänapäev, 2011, lk 504

Linke netiilmast:
"Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus" ELLU-s

Rein Veidemanni arvustus Postimehes
Aarne Rubeni arvustus Eesti Ekspressis
Andres Ehini arvustus Eesti Päevalehes
Teet Kallase arvustus Sirbis
Olev Remsu arvustus Sirbis
Vaapo Vaheri arvustus Loomingus

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar