Friedebert Tuglas - Väike Illimar (1937)

"Väikse Illimari" näol on tegemist eestimaise versiooniga raamatust "Minu pere ja muud loomad". Sobivam alapealkiri raamatule oleks isegi "Minu antvärgid ja muud loomad". Raamat viib meid tagasi mõisaperioodi viimase vaatuse algusesse. Mõisates hakkab maarahvas juhtohje juba üle võtma ning päris-sakstest on saanud kõigest käilakujud. Pärisorjus, aganaleib, vitsad ja soolvesi mõisatallis on jäänud minevikku. Tegelikult ei ela mõisnik isegi enam maal, vaid juba linnas. Müts võetakse veel mõisahärra palge ees maha, aga maapealse Jumala ning Kuradi asetäitjat temas enam ei nähta. Mõis on muutunud puhtakujuliseks äriettevõtteks ning töökeeleks on saanud eesti keel.

Tukla maalitud pilti 19. sajandi lõpu mõisaelust sobib kõige paremini iseloomustama sõna "idüll". Raamatu helge tooni põhjuseks on ennekõike autori valitud vaatenurk - nelja-aastase poisikese naiivsed ja uudishimu täis silmad. Samas ei ole Tuglas suutnud end alati piisavalt distantseerida oma noorest alter ego'st ning tihti jääb lugedes mulje, et väikse poisikese peas või vähemalt taskus elab üks tark mees. Lapse tähelepanekud ning järeldused ümbritseva maailma kohta on lihtsalt liiga reserveeritud ja sügavmõttelised. Kes teab ehk Tuglas oligi üks ääretult teravate tajudega ja sügava hingeeluga rüblik. Muidugi ka suurepärase mäluga! Tänapäeval kasutatakse selliste laste puhul üht totrat terminit nagu "indigolaps".

Hando Mugasto illustratsioon

Raamatu suurimaks tugevuseks on mõisas elavate inimeste ning igasuguste karvaste ja suleliste kujutamine. Tuglas on kõigile kõrvaltegelastele suutnud iseloomulikud näod anda. Olgu selleks kärbitud tiibadega kurg Joosep või kärbitud mõistusega Hull-Juhan. Teose üks huvitavamaid kõrvaltegelasi on mõisa uus kirjutaja Erni Tiilik, kes oma nime küll erilise peensuse pärast kirjutas Ernesto Thieligkh. Härra Tiilikul on eriline nõrkus revolvrite, saunade, tontide/kodukäijate ja üldse igasuguste vingerpusside vastu. Madis mind võtku, kui tegemist ei ole Joosep Tootsiga, kes mõisavalitsemise "sisteemi" Venemaa asemel hoopis Ahja mõisas käis studeerimas. See verisoon kõlab palju usutavamalt, kui Palamusel isand Tootsi kohta ringi liikuvad imelood.

Arkadio Laigo illustratsioon

Ma olen tähele pannud, et Tukla "Väike Illimar" paneb nii osasid tavalugejaid kui ka kirjandusteadlasi nina kirtsutama. Ehk on põhjuseks traumeerivad mälestused koolipõlvest, kui sunniti "Väikest Illimari" põhikoolis ja hiljem ka gümnaasiumis korduvalt läbi hekseldama lastekirjanduse näitetekstina. Kindlasti otsiti sealt lootusetult ka mingeid klassivõitluse teemasid ja maaproletariaadi raske elu kirjeldusi. Minu arvates ongi "Väikese Illimari" põhiline probleem teose järjekindel toppimine lastekirjanduse riiulisse. "Väike Illimar" on raamat, mis sobib hästi lastele ette lugemiseks, aga ei sobi üldse lastele iseseisvalt lugeda anda. Seda veel eriti tänapäeva lastele! Raamatu esikaanele tuleks peale kleepida hoiatus: "Ei sisalda sõnaseletusi! Täiskasvanute juhendamine ja juuresolek on soovituslik!". Kas noored lapsevanemad enam tänapäeval teavadki, mis või kes on aidamees, kangasteljed või kamassid? Hea juba, kui hobusel ja lehmal vahet tehakse.

PS: Üks ääretult huvitav näide riigikorrast tulenevast teksti "parandusest" ja ilmselt ka enesetsensuurist. Lause 1937. aasta trükist: "Ja lae all kuivas hulk parditiibu - see oli nagu sini-must-valge telgilagi.". Sama lause 1953. aasta trükist: "Ja lae all kuivas hulk parditiibu - see oli nagu hall-valge telgilagi.". Nõukogude võim oli ikka nii vägev, et suutis muuta isegi lindude sulestikke!

  

Andmed:

Friedebert Tuglas, Väike Illimar: Ühe lapsepõlve lugu, Noor-Eesti, 1937, lk 565

Linke netiilmast:

"Väike Illimar: I osa" DigiArhiivis