29 märts 2015

Eva Koff - Keerutädi (2012)

Ma olen päris kindel, et olen Keerutädi ka ise kohanud. Ilmselt ta käis vahel oma õel Lasnamäel külas ning ma nägin neid paneeltornide vahel jalutamas ja lõbusalt vestlemas. Mõlemal oli seljas pruun mantel, kuid Lasnamäe Keerutädil oli halli baretti asemel peas hoopis kirsipunane barett. 

Mingi hetk ma enam Keerutädisid ei näinud tänaval jalutamas või nagu meil öeldi "patseerimas" ja "guljaitamas".  Äkki polnud ma enam piisavalt väike või veel piisavalt vana, et märgata neid enda ümber? Mobiiliga ma sõnumeid küll ei saatnud, kuid ninapidi raamatutes olin küll kogu aeg. Nii bussi oodates, kui ka poodi või kooli jalutades. Eks ma pea nüüd ootama seda aega, kui ma hästi vanaks saan ning märkan jälle Keerutädi pruuni mantlit vilksamas tänaval inimmassi keskel.

Raamatus Pelgulinna lastes vaimustust tekitanud kastanimunade uputuse periood on ka minu lemmikaeg sügisel. Taskus alati kolksumas paar siidjalt siledat kastanimuna ning kõnniteel lendlemas suured kollakaspunased vahtralehed. See on ilusa sügispäeva üks põhikomponentidest! Kuid porisupi keetmisega me Lasnamäel küll ei tegelenud. Meil polnud vist lihtsalt koostisosasid, millest suppi keeta. Kõik tänavad olid ju asfaldiga kaetud ja parimal juhul tekkisid sinna ainult veelompide rägastik, mida proovisid nagu takistusrada puhtalt läbida. Tänu koolis näidatud headele tulemustele kaugushüppes läbisingi takistusraja tavaliselt kuivade jalgadega.

Lõpetuseks tahan Keerutädi südamest tänada selle eest, et ta tuletas mulle meelde lumepallisupi olemasolu. Kes lubas sellisel magustoidul unustusse vajuda? See on ju lausa kuritegelik käitumine! Koheselt otsin retsepti üles ning pühapäeva õhtune menüü ongi paigas.

Andmed:
Eva Koff, Keerutädi, Päike ja Pilv, 2012, lk 32

Linke netiilmast:
"Keerutädi" ELLU-s

Jaanika Palmi arvustus ELK-e kodulehel

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar