05 jaanuar 2015

Jüri Parijõgi - Jutud (1926-1937/1982) & Teraspoiss (1937)

Jüri Parijõe jutukogumiku pealkirjaks oleks võinud olla ka „Tegijal juhtub“ või „Lõpp hea, kõik hea“. Tegemist on didaktiliste lugudega, mis on suunatud 5-10 aastaste mehehakatiste harimiseks ja kasvatamiseks igaõhtuse unejuttude abil. Parijõe juttude tegevustiku aeg ja paik on sama, mis Lutsu „Kevades“ või Tukla „Väikses Illimaris“ – 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi alguse küla, mõis ja vahel ka agulitänavad. Ainus uus keskkond, mille Parijõgi eesti lastekirjandusse toob on töölislaste maailm (vabrikud, sadamad, tööliste barakid). Kuid võrreldes Lutsu ja Tuklaga puudub Parijõe juttudes see lapselik soojus, hellus ning helgus.  Parijõe loodud mängumaa on kuidagi liiga kõledalt argine ja töiselt hall. Laste maailm avaneb läbi koduste tööde ning tegemiste, mitte läbi mängude ja vallatlemise. Enamus lugudes läheb teotahtelistel poistel tahtmatult midagi lurri ja suurem õnnetuski ei ole mägede taga (tulekahju, uppumine, eksimine metsa jne.), kuid õnn, vanemlik nõu või õpitud käitumismustrid päästavad nad alati halvimast. Just see autori rangelt õpetlikud sõnad iga pala lõpus („Ära tee seda või toda, mina küll ei tee“) jätavad lugudest kuidagi liialt kuiva ja vanatädilikult tänitava mulje. Poisid peavadki ju igasugu „lollusi“ tegema ning sekeldustesse/seiklustesse sattuma. Joosep Tootsil oli kindlasti palju põnevam ja värvikam lapsepõlv, kui Parijõe „Juttude“ mürsikutel.

*****

Parijõe jutustus „Teraspoiss“ on maskuliine vastulöök Rannamaa „Kadrile“ ja „Kasuemale“. „Teraspoiss“ sobib ideaalselt põhikooli poistele anda samal ajal lugeda, kui tüdrukutel on käsil Rannamaa klassikaks saanud teosed. Moraalne ja õpetuslik külg on neil teostel vägagi sarnane – elumerelained võivad küll vahel üle pea kokku lüüa ja "uppumisoht" väga ligidal olla, kuid alati on võimalik end pinnal hoida, kui oled aus, põhimõttekindel ning kindla sihiga. Kõik need omadused on Teraspoisil olemas ja nõnda suudab ta peale orvuks jäämist aasta jooksul kõigist tagasilöökidest hoolimata jõuda sinnamaale, kus ta „ise elu hakkab korraldama“. Just see „ise oma elu korraldamine“ on kogu raamatu juhtmõte ja see on Parijõe teistest teostestki läbi kumanud. Inimene on ikka ise oma õnn sepp ja keegi teine ei saa ega tohi sinu eest valikuid teha.


Andmed:
Jüri Parijõgi, Jutte, Eesti Raamat, 1982, lk 336
Jüri Parijõgi, Teraspoiss, Loodus, 1937, lk 207

Linke netiilmast:
Jüri Parijõe teosed Digiarhiivis

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar