Enn Vetemaa mälestusteraamatut „Üleõlapilguheit“ lugema hakates tekib koheselt väga kodune tunne. Tunne nagu istuksid oma „vanaonuga“ sumedal suveõhtul suvila verandal, rammestus kontides ning kuulaksid tema pajatusi lapse-, kooli- ja ülikoolipõlvest. Jah, „vanaonu“ Vetemaal on tõesti millest pajatada!
Vetemaa on üks neist õnnelikest/õnnetutest inimestest, kes on oma pika elu jooksul näinud väga erinevaid lippe lehvimas Pika Hermanni tornis. „Üleõlapilguheit“ toob meieni kolm esimest aastakümmet Vetemaa elust. Alustades lapsepõlvepiltidega vanavanemate talust 1930ndate aastate lõpus ning jõudes välja 1965 aasta Tallinna, kui ilmus Vetemaa esikromaan „Monument“. Sinna vahele jäävad õpingud Westholmis, TPI keemiateaduskonnas ning Konservatooriumis.
Raamatu kõige suuremaks väärtuseks on muidugi portreed Vetemaa teekaaslastest. Loed ja aina imestad! Kes kõik Vetemaa tutvusringi kuulusid: heliloojad, kirjanikud, näitlejad, kunstnikud, teadlased, teoloogid ja isegi nõiad (Uku Masing, Arvo Pärt, Endel Lippmaa jne, jne, jne). Ning „Üleõlapilguheit“ käsitab alles esimest kolmekümmet aastat Vetemaa elust! Kõige südamlikum üleõlapilgu saab raamatus Uku Masing, kelle mõju noore Vetemaa maailmapildi kujunemisele oli väga suur. Kõigile Masingu friikidele soovitan seda raamatut kindlasti.
Lõpetuseks tahaksin kiita just Vetemaa valitud jutustamisstiili. Tegemist ei ole sirgjooneliselt, elusündmusest elusündmuseni liikuva looga, vaid hüpetega mäluteljel. Mõni edasi-tagasi hüpe on lühike, mõni aastakümneid pikk. Kuid need hüpped annavadki tekstile selle loomuliku ja koduse tooni, mis muudavad lugemise nauditavaks. Vetemaa tõdeb ka ise: „Aga vaevalt täpne kronoloogilisus siin oluline ongi, sest tulemuseks peab olema mu elamuste ja tundmuste kokteil, mitte ajalookroonika“. Loodan siiralt, et Vetemaa segab varsti valmis ka järgmise „elamuste ja tundmuste kokteili“ ning pajatuste kuulamine suvila verandal saab jätku.
PS: Tuleb välja, et mõni asi pole TPI/TTÜ-s nende aastakümnete jooksul muutunud ega ka vist muutu tulevikus. Nimelt aines „Matemaatiline analüüs“ spikerdasid tudengid 1950ndatel aastatel ja spikerdavad ka 2010ndatel aastatel. Ma olen päris kindel, et ka vahepealsetel kümnenditel TPI/TTÜ-s õppinud tudengid sellest patust puhtad pole. Ainult spikerdamise metoodika on muutnud.
Andmed:
Enn Vetemaa, Üleõlapilguheit, Tänapäev, 2014, lk 416
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar