Eduard Bornhöhe - Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad (1893)

Agnese ja Gabrieli seikluslikku armulugu tunneb iga eestlane muidugi tänu filmile „Viimne reliikvia“. Samas inimesi, kes tegelikult Bornhöhe raamatut on lugenud ning teavad „tõde“ on ilmselt sadu kordi vähem. „Tõde“ on see, et mingit reliikviat polnudki, Gabriel (liignimega Sagorski) oligi vene salakuulaja ning tema „parim sõber“ Siim kõigest arg röövlipealik. Mis kõige hullem, Eve Kivi poolt mängitud vallatut nunna pole teoses üldse!!! Täiesti lubamatu jultumus!!!

Põhjus, miks „Vürst Gabriel“ on alati kuidagi "Tasuja" varju jäänud on tugev Vene maik. Jutustus ilmus venestamise kõrgharjal ning teos on suure ning igavesest ajast igavesti kestva tsaaririigi kiitust kaanest kaaneni täis. Imelikul kombel oli Nõukogude Liidus vändatud film palju eestimeelsem ja tsensuurist vähem läbi hekseldatud, kui Vene tsaaririigi väikeses saksameelses provintsis ilmunud juturaamat.  

Tegelikult on „Vürst Gabriel“ kolmest Bornhöhe ajaloolisest jutustusest kõige põnevam ning tugevama süžeega. Tegelaskond on muidugi romantismile omaselt must-valge, kuid see ei häiri lugemist. Tegemist on ju ikkagi seiklusjutuga, kus vapper kangelane päästab loo alguses veel süütu oleva rüütlipreili ja kõik seisuslikud tõkked langevad nende teelt. Kui te otsite "ajaloolist tõde" Liivi sõja kohta, siis sellest raamatust te seda kindlasti ei leia. Parem pistke nina Laari ja Vahtre koostatud ajaloo õpikusse (samas ei pruugi te otsitut ka sealt leida).

Andmed:
 Eduard Bornhöhe, Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad, H. Mathiesen kirjastus, 1893, lk 240