15 veebruar 2018

Andrus Kivirähk - Ivan Orava mälestused (1995/2018)

Kõige paremini näitab ühe rahva vaimset tervist oskus/oskamatus oma ajaloo üle naerda. Vaimselt kõige tervemaks selles vallas võib muidugi pidada britte. Vaadake lihtsalt mõnda "Blackadderi" episoodi. Kuningad, paavstid ja sõjakangelased on kõik ohverdatud komöödia verisele altarile. Alles paljana mööda tänavaid patseerimine muudab need suurkujud osaks rahvast.

Meie oleme kuni viimase ajani ikka väga tugeva vaimse hälbe all kannatanud. Kõige raskemal kujul esines too haigus muidugi pagulaseestlaste seas möödunud sajandi keskpaigas. Kui sa ei pidanud Konstantin Pätsi kuningas Saalomonist targemaks ja õiglasemaks, siis löödi sind ajakirjanduses risti ning kogu su suguvõsa neeti igaveseks ajaks maa põhja.

Sarnane mõtteviis võttis ka Eestis üheksakümnendate alguses võimust. Küll ohiti ja puhiti rääkides kuldsest Pätsu ajast erinevatel koosviibimistel. Erilised ohkijad olid isikud, kelle enda sünniaasta jäi sügavasse nõukogude aega. Majandus õitses, kultuur õilmitses ja peldikuid kerkis nagu seeni pärast vihma.

Ent siis tuli üks noor mees ja keeras sellele aina totramaks muutuvale pimesi kummardamisele veel viis vinti peale. Too mees oli muidugi Kivirähk, kes võttis kogu selle süngust täis 20. sajandi ja enesehalamise ning hakkas selle üle vaikselt itsitama. Alguses itsitas ta vaikselt ainukesena nurgas ja teda vaadati nagu mõnda odratolgust. Kuid peagi hakkasid mõned üksikud temaga ühes naerma. Naerjate hulk aina kasvas ja kasvas ning peagi naeris kogu rahvas (ainult mõni üksik muinsuskaitsja ja rahvuslane toriseb vaikselt ahju taga). Ega vanarahvas ilmaasjata ütle, et naer on parim ravim. Kivirähk targa mehena teadis seda ja ravis kogu rahva mõne aastaga terveks. Soojad tänusõnad talle selle eest!


Andmed:
Andrus Kivirähk, Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed, Varrak, 2018, lk 256

Linke netiilmast:
"Ivan Orava mälestused" ELLU's

08 veebruar 2018

Jaan Rannap - Agu Sihvka annab aru (1973)

Kuidas sai küll selline asi juhtuda, et ma polnud seda geniaalset raamatut enne lugenud? Lausa karjuv ebaõiglus ühe paarkümmend aastat tagasi ringi tuuseldanud poisikluti suhtes! See raamat on ju suurepärane õpik selle kohta kuidas musta valgeks, siniseks või lausa roheliseks rääkida. Me saime omal ajal koostöös vennaga ikka igasuguste pättustega hakkama ning neist välja nihverdamiseks oleks selline käsiraamat kindlasti marjaks ära kulunud. Me olime iseenesest täitsa osavad luiskajad (eriti mina!), kuid Agu Sihvka tasemele me küll ei küündinud. Tema oskus iga intsidendi "tegelik süüdlane" üles leida on lihtsalt fenomenaalne. Sellise peaga poiss jõudis kindlasti peale kooli miilitsa kriminaaluurijaks välja. 

Usun tõsimeeli, et Sihvka suguvõsas peab mõni Tootsi-nimeline isik eksisteerima. Kahju, et sellest kuulsast sugupuust pole viimastel kümnenditel ühtegi uut haljendavat võsu esile kerkinud. Uut koolilaste tegemisi kajastavat kultusteost pole seni ilmunud. Oodatakse seda ju pikisilmi. Iga aastaga tuleb Joosepi ja Agu lugusid aina enam lastele lahti dešifreerida. Lugude soojusest ja siirusest saavad lapsed muidugi aru, aga mis imeasjad need kapsarauad ja oktoobrilapsed nüüd küll olid, seda enam mitte. Usun siiski, et lähiaastatel jõuavad ka uue sajandi koolilood kaante vahele ja noorte lugejateni.


Andmed:
Jaan Rannap, Agu Sihvka annab aru, Eesti Raamat, 1973, lk 108

Eestid, mida ei olnud (2017)

Ajalugu on olnud läbi aegade kirjanikele põhjatuks inspiratsiooniallikaks ning lugejaskonnale tõeliseks magnetiks. Kuningad, kindralid ja kirikuhärrad on olnud lugematute romaanide tegelasteks ja üldjuhul on kirjanikud püüdnud kujutada neid suurkujusid võimalikult tõetruult. Muidu hüppab mõne põõsa tagant välja üks arhiivides kopitama läinud ajaloolane ja hakkab suure kisaga kaagutama: "Kuidas julgeb lihtlabane kirjanik seda suurmeest nõnda kujutada?!? See on pühaduse rüvetamine! Las ajalugu jääb ajaloolaste pärusmaaks!". Oleksid kirjanikud seda sõgedat sajatajat kuulanud, algaks meie ajalooline mälu uduste pildikestega lasteaiast. Ajaloo kirjutavad suureks ikkagi kirjanikud!

Alternatiivajalugu jätab kirjanikele täiesti vabad käed. Soovi korral lase Lembitul Eestimaa kuningaks saada või liitlastel II maailmasõda kaotada. Võimalused on lõputud! Ainult kirjaniku kujutlusvõime või rikutuse aste seavad käänulistele haruteedele omad piirid. Nõnda on kuraditosin kodumaist kirjanikku lasknud oma fantaasiatel lennata ning välja pakkunud tosina jagu alternatiivseid lahendusi erinevatele sündmustele meie ajaloos. Lugeja leiab ulmeantoloogiast "Eestid, mida ei olnud" realistlikumaid ja ka puhtalt fantaasiakirjanduse žanrisse liigituvaid näiteid meie niigi pöörasest ja uskumatust ajaloost. Osade tekstide puhul on südamest kahju, et tegemist on kõigest lühijutuga, sest potentsiaali ja mõttelendu kogukama teose tarbeks paistab tõesti olevat. Ehk tulevikus leiab mõni pikem lugu tee ka raamatupoe lettidele. Mida alternatiivsem, seda parem!


Andmed:
Eestid, mida ei olnud: Ulmeantoloogia, Raudhammas, 2017, lk 410

Linke netiilmast:
"Eestid, mida ei olnud" Elisa Raamatus

Kristjan Rätsepa arvustus "Reaktoris"

21 jaanuar 2018

Brigitta Davidjants - (Mitte just) armastuslugu (2017)

Ma olen paaril viimasel aastal lugenud ikka kenakese hulga erinevaid kodumaiseid noortekaid. Üldise halli keskpärasuse keskel ilmub igal aastal ka paar teksti, mida tõesti soojalt oma õpilastel lugeda soovitan. Tekste, mis peavad oma lugejast lugu ja ei paku talle mingeid üle võlli aetud seebikaid, kus ema on teadmata kadunud, isa hullumajas ja järsku ilmub põõsast välja uus poolvend, kes on mingitele magala jorssidele suure summa võlgu. Sellised raamatud reaalselt eksisteerivad!

Brigitta Davidjantsi värske noorteromaan "(Mitte just) armastuslugu" ei kuulu nende viimaste absurdsete süžeedega raamatute hulka. Sellel raamatul puudub lihtsalt igasugune tõsiseltvõetav faabula. Nõnda hõredat ja traageldusniite täis teksti pole ma ammu lugema juhtunud. See on väärt heal juhul mustandi tiitlit!

Lugu sellest, kuidas üks pidevalt viinavines kahekümnendates eluaastates noorhärra üritab ühele üheksandikule üheksakümnendatel järjepidevalt püksi pugeda on ikka uskumatult mage. Põhiliseks argumendiks, mida noorhärra järjepideva sugutungi selgituseks kasutab on "Aga vaata ennast! Mis ma siis tegema peaks?". Kui peategelasele sellised võlusõnad ei mõju, siis võetakse järgmine pidu tema sõbranna sihikule. Tõeline tanksaabastes don Juan.

Taustaks üritab autor luua nostalgilist maailma, kus muusika tuli veel kassettide pealt, telefon oli esikus juhtmega seinas ja alkoholi osteti maja eest kioskist. Kuid ka need killud "lihtsamatest aegadest" ei suutnud kogu seda lugu elama panna. Kassettide korduv mainimine ei vii lugejat automaatselt üheksakümnendatesse, selleks on ikka midagi enamat vaja. "(Mitte just) armastusloo" lugemise suurimaks plussiks oli see, et nüüd ma hindad osasid meie noorteromaane ikka tunduvalt kõrgemalt.


PS: Ja see lõpp!!! Seriously!?!? Ilma igasuguse arengu, eneseotsingute ja kõhklusteta jõuab peategelane omadega lõpuks sinna? See ei ole eneseleidmisest rääkiv lugu, kui tegelane pole end kunagi isegi otsima hakanud.

                                
Andmed:
Brigitta Davidjants, (Mitte just) armastuslugu, Varrak, 2017, lk 168

05 jaanuar 2018

Piret Raud - Printsess Luluu ja härra Kere (2008)

Võimalust lugeda raamatut printsess Luluu ja härra Kere seiklustest pidin ma ikka tükk aega ootama. Kõik teose eksemplarid olid minu kohalikus raamatukogus kogu aeg välja laenutatud. Minu asumi väikesed lugejad on ikka äraütlemata usinad. Enne jõule jõudis järjekord siiski ka minuni ja sain lugema asuda nüüdseks juba meie lastekirjanduse kullafondi kuuluvat teost.

Esiteks tahaksin ma tõsta esile Piret Raua keelekasutust selles teoses. Autor ei alahinda grammigi oma väikeseid lugejaid! Mänguline, poeetiline ja vaheldusrikas - selline peab olema ühe lasteraamatu keel. Ei ole mingit nunnutamist ja titatamist! Kaunis ja mitmekesine keel loob kauni ja mitmekesise maailma, millesse on tore uute sõpradega rändama minna.

Piret Raud
Teiseks soovin kiita autori võimet luua uusi ja originaalseid tegelaskujusid. Kuninga kapis elav luukere, pudelikorjaja, pagendusse saadetud akadeemik ja kalaluustik nimega Kerberos (viimane oli mu vaieldamatu lemmik). Isegi kogu kuningaperele oli antud uus hingamine ja välditud igivanu stereotüüpe. Printsess Luluu oli palju lähedasem tavalisele tüdrukule, kui mõnele nina püsti käivale ja ainult käske jagavale kuningatütrele. Isegi koolis käis ta teiste lastega ühiselt! Milline tõeliselt tore ning värvikas seltskond.

Piret Raua looming on kahtlemata minu eelmise aasta üks meeldivamaid avastusi. Olen küll alles esimesed paar sammu sellel avastusretkel teinud, kuid juba on mul väga hea eelaimdus selle osas, mis ootab ees. Ega polegi muud, kui tuleb sammud oma raamatukogu poole seada ja end raamatute ootejärjekorda paluda panna.


Andmed:
Piret Raud, Printsess Luluu ja härra Kere, Tänapäev, 2008, lk 210

Linke netiilmast:
 Krista Kumbergi arvustus Postimehes

04 jaanuar 2018

Triinu Meres - Lihtsad valikud (2017)

Sa avad esimese lehekülje ning oled koheselt keset intriige ja saladusi ühel kaugel planeedil. Triinu Merese romaanil "Lihtsad valikud" puuduvad soojendusring ja venitusharjutused. Sa oled 100% kohal ja küll sa saad käigu pealt juba teada kuidas meil siin asjad toimivad. Kuhu istuda ja kuidas astuda. Eriti nende aristokraatidega kohtudes!

Korrakaitses töötav uurija-teadur Gertrud Omara kistakse planeedi ülikkonna poolt nende verimusta pesu pesema, mille käigus avardub Gertrudi maailm mitmeski mõttes. Autor hoiab lugejat ja Gertrudit alati sarnases infosulus ning iga päevavalgust nägev saladus või selga löödud nuga tuleb mõlemale samasuguse šokina.

Merese romaanis on küll kauged planeedid, igasugu laserrelvad ja tehisintellektid, kuid selle varjus on tegelikult tegemist psühholoogilise põnevikuga. Kõik need ulmekirjandusele igiomased motiivid on ainult dekoratsioonideks lihtsalt heale ja meisterlikult kirja pandud loole. "Lihtsad valikud" on kahtlematult eelmise aasta üks tugevamaid tekste. Kahjuks jätab raamatu liigitumine "ulmekirjanduse" kategooriasse ta paljude lugemisvarast teenimatult välja.


Andmed:
Triinu Meres, Lihtsad valikud, Varrak, 2017, lk 272

Linke netiilmast:
Karoliina Kagovere arvustus Postimehes 

16 november 2017

Indrek Hargla - Merivälja (2017)

Meie peres on alati olnud väike ufopisik liikvel. Mu venna üks lemmikraamatutest väiksena oli Igor Volke "Ufopäevikud". Ta laenutas seda raamatukogust ikka kordi ja kordi. Ilmselt olid tal enamus raamatus kirjeldatud kontaktidest "tundmatute objektiga" peas. Vahel ta ikka jutustas mõnda, kui suvitasime Kaius, mis pidi samuti olema üks ufode maandumispaikadest Eestis.

Mäletan, et mulle meeldisid alati need venna ümberjutustused, kus tegevuspaigaks oli Eesti. Need tundusid küll väga villaste ja lihtsakoelistena, kuid olid mulle palju mõistetavamad, kui mõni ülisalajane juhtum kusagil USA lõunaosariigi kolkalinnas. Nagu külapoe ees istuv Aadu oleks sulle oma üleloomulikust kogemusest rabametsas seenel käies rääkinud. Tead, et ta oli ja on praegugi natuke vindine, kuid mingi osa on tema lugudest alati ka tõsi.

Selline mõnus äratundmine tekkis mul ka Indrek Hargla uut romaani "Merivälja" lugedes. Tegevuspaik ja inimesed otse meie endi keskelt. Istu bussi ja oledki kahekümne minutiga nendel samadel tänavatel jalutamas, mille all võib peituda midagi erakordset. Kuulujutud on ju linna peal aastaid liikvel olnud, et seal Meriväljal on midagi eriskummalist toimumas. Öelgu need kõrgelt õpetatud TTÜ teadurid mida tahes!

1996. aastal ajakirjas ilmunud skeem Merivälja "objektist"
Hargla ongi võtnud selle aastatega aina kerkinud linnalegendide ja kuulujuttude kuhja ning sellest igati kaasakiskuva loo kirjutanud. Tegelaste ja nende saladuste rägastik on romaani alguses ikka korralikus puntras. Sulle antakse harutamiseks kohe mitu otsa pihku, aga see tekitab ainult rohkem segadust. Kogu see Merivälja kant on ju igasugu kahtlase mineviku/olevikuga tegelasi täis. Tulbikasvatajatest pangabossideni! Hakkad ühte otsa harutama ja jõuad peagi umbsõlmeni. Alustad teisega ja see katkeb peale paari tõmmet. Kuid peale paari hilistesse õhtutundidesse läinud päeva jõuad siiski ootuspäraselt ootamatu lahenduseni. Saladuste pundar on lahti harutatud!

Lõpplahendus viskab siiski korraks õhku küsimuse võimaliku järje kohta. Õnneks vastas autor sellele küsimusele raamatuesitluses selge sõnaga "EI!". "Merivälja" on terviklik lugu, mille osad kõrvalliinid võivadki kaduda lõpliku selguseta hämarusse, rajades nõndaviisi tee uutele kuulujuttudele ja linnalegendidele Merivälja kohta. Samas usun, et Kariniga ei kohtunud me siiski viimast korda, vaid meie teed temaga ristuvad mõnes muus romaanis taas. Ehk selleks ajaks on ta ka iseendas selgusele jõudnud, kas ta on hea või kuri nõid.


Andmed:
Indrek Hargla, Merivälja, Raudhammas, 2017, lk 560 

10 november 2017

Piret Raud - Ernesto küülikud (2004)

Vahel soovid lugeda midagi sooja, armsat ja südamlikku. Eriti peale nädala kestnud dooside kaalumist narkodiileritega pimedatel novembriõhtutel. Sellisel juhul leian ma tavaliselt tee lastekirjanduse juurde, kus mind on avasüli ootamas alati abivalmid ja heasoovlikud pilgud.

Seekord vaatasid mulle raamatukaante vahelt vastu seitse sõbralikku karvapalli ning nende mustkunstnikust omanik Ernesto. Nad kutsusid mu koheselt endaga kaasa neile uut kodu otsima, sest nad olid hiljuti ühest küülikufarmist põgenenud, kus plaaniti nad moetööstuse ohvriteks tuua. Peale väikesi äpardusi ning suuri seiklusi leidsimegi Ernestole ja ta seitsmele küülikutele uue pesapaiga. Lisaks leidsime muhedale mustkunstnikule ka südamedaami.

Selliste kaaslastega oli lausa lust mööda suvist Eestimaad rännata. Lastekirjanduse vallas võib Piret Raud end uhkusega oma vanemate mantlipärijaks pidada. Kui ma teine kord tunnen taas vajadust lastekirjanduse võlumaailma natukeseks ajaks jalutama minna, siis palun kindlasti Piretit taas oma teejuhiks. Mul on tunne, et seda otsust mul kahetseda ei tule.

Andmed:
Piret Raud, Ernesto küülikud, Tänapäev, 2004, lk 160

Linke netiilmast:
Jürgen Rooste arvustus Sirbis
Mare Müürsepa arvustus Eesti Päevalehes
Neeme Korvi arvustus Postimehes

09 november 2017

Sass Henno - Mina olin siin: Esimene arest (2005)

Alustuseks raputan omale kamaluga tuhka pähe! Mul pole vist kunagi olnud ühegi raamatu vastu nõnda suurt eelarvamust kui Sass Henno "Mina olin siin". Ja see hoiak oli minus püsinud juba üle kümme aastat. Ma olen raamatukogus ilmselt kümneid kordi H-tähe juurest mööda kõndinud, korraks seisatanud ning alati otsustanud, et see raamat ei ole nagunii minu vaeva ja aega väärt. Üks ropp ja vastik soperdis!

Paar nädalat tagasi otsustasin lõpuks "võtta riski" ja asusin Henno romaani lugema. Sisuga olin ma muidugi René Vilbre filmi kaudu tuttav (vahemärkus: Filmi olen näinud korduvalt ja see on mulle hakanud tegelikult aina enam meeldima. Välja arvatud muidugi mõned jälestust tekitavad stseenid!), kuid raamat andis Rassi kinnikukkumise loole palju avarama ja sügavama mõõtme.

Henno romaanis on kogu selle vägivalla ja viha vahele kirjutatud ka killuke lootust. Äkki keegi ikkagi armastab mind?!? Ehk ei pea ma kogu selle sitaga siin maailmas üksi hakkama saama?!? Jõulud ei pea ju alati mustad olema?!? Rassi usub endiselt, et ta on tegelikult parem teda ümbritsevast seltskonnast ja keskkonnast. Et see on ainult mööduv hetk, millesse ta on lihtsalt liiga kauaks pidama jäänud. Teha on vaja ainult veel üks "ots" ja seejärel edasi liikuda.

Kahjuks pole me seni lugeda saanud, mis sai Rassist peale esimest aresti. Autori poolt triloogiana kavandatud sarja avateos on siiani jäänudki ainult üksikuks eredaks sähvatuseks kirjandustaevas. Aga äkki ongi nõndaviisi parem? Nõnda jääme koos Rassiga igavesti lootma, et ta astuski arstiteaduskonda ja on nüüdseks tunnustatud kirurg, kellel oli lihtsalt raske lapsepõlv ja halvad sõbrad. No ausalt, öelge mulle, kellel meist neid poleks olnud?

Andmed:
Sass Henno, Mina olin siin: Esimene arest, Eesti Päevaleht, 2005, lk 200

Linke netiilmast:
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Päevalehes
Eeva Pargi arvustus Eesti Päevalehes
Inna Grünfeldti arvustus Postimehes
Fagira D. Morti arvustus Eesti Ekspressis
Andres Keili arvustus Postimehes

27 oktoober 2017

Kristi Piiper - Tõde või tegu: Ema saladus (2016)

Stella katsumusterohke teekond sai alguse 2015. aastal, kui ilmus Kristi Piiperi plaanitava romaanitriloogia "Tõde või tegu" esimene osa. Tumedates toonides ja filmiliku süžeega noortelugu tõmbasid su lihtsate võtetega sündmuste keskele. Ema kadumine, vanatädi Asta surm ja psühhopaadist isa - need olid esimese osa märksõnad. Raamatu lõppedes jäid kõik otsad lahtisteks ning järje ilmumine oli enam kui kindel.

Triloogia teise osa alguses saab Stellast lastekodulaps. Minu üllatuseks kujutab Piiper lastekodus valitsevat õhkkonda ning seal toimivaid suhteid (laste omavahelisi ja kasvatajatega) positiivses võtmes. Ei ole mingeid rivaalitsevaid klikke, üdini vastikuid kasvatajatädisid, vaimset ja füüsilist vägivalda nõrgemate suhtes. Stella sulandub kiiresti ja leiab toanaaber Annabeli näol ka uue sõbra.

Üheks häirivaks kõrvalliiniks kujuneb Stella sõbranna Kärdiga toimuv. Kui Stella isa oli triloogia esimeses osas psühhiaatriahaiglast just välja saanud, siis ma tõsiselt lootsin raamatut lugedes, et Kärt saab selle just vabanenud trellitatud akendega palati omale. Lugu hakkas aina enam Glenn Close'i ja "Fatal Attractioni" suunda minema. Tekkis ikka suur soov Kärdile selle sama raamatuga vastu pead virutada ja öelda "F%#£! Get your shit together!!!" Nii ebameeldiva kirjandusliku tegelasega pole ma ammu kohtunud.

Pealiin ehk Stella ema salapärane kadumine liikus raamatu jooksul samuti natuke edasi, kuid üldjoontes vaevles romaan "keskmise lapse sündroomi" all. Täiteks olevad kõrvalliinid ja ettevalmistused pealiini kulminatsiooniks muudavad kokkuvõttes teose õõnsaks. Esimesele osale omane olnud tõmme on kahjuks kadunud. "Tõde või tegu: Ema saladus" on küll triloogia seisukohalt vajalik, kuid iseseisvalt kahvatu tekst.


Andmed:
Kristi Piiper, Tõde või tegu: Ema saladus, Varrak, 2016, lk 256

Linke netiilmast:
"Tõde või tegu: Ema saladus" ELLU's